Ott Toomet: turumajandus energiatootmises
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Energia hind ja investeeringud energiasüsteemi oleksid läbipaistvamad ja paremini suunatud, kui energiaturul kasutataks rohkem turumajanduse elemente. Üheks võimaluseks oleks läbi hinna rõhutada asjaolu, et energia väärtus muutub ajas. Olgu öeldud, et Põhjamaade elektribörs Nord Pool rakendab mitmeid siin toodud ideid.
Energiateemaline diskussioon Eestis keskendub sageli tuule- ja tuumajaamadele. Energiaturg sisaldab aga ka palju muud. Järgnevad mõtted on seotud asjaoluga, et elektrit tuleb toota täpselt siis, kui tarbitakse. Paraku käib tarbimine aga mõneti teises rütmis, kui on kõige parem tootmiseks.
Probleem on eriti oluline tuuleenergia jaoks, kuid põhimõtteliselt kehtib see ka teistele jaamadele – näiteks on põlevkivijaamad ebaefektiivsed, kui tarbimine kõigub järsult ja ennustamatult.
Sellele probleemile on teoorias olemas lihtne lahendus – nimelt peab elektri hind kajastama nõudmise ja pakkumise olukorda. Siis, kui tootjaid on vähe ja tarbijaid palju, peaks hind olema kõrge, ning vastupidi.
Loomulikult ei saa me kodus kogu aeg istuda silm voolumõõtjal ja näpp lülitil. Selline tegevus peaks jääma energia hulgimüüja kanda, kes lõpptarbijatele energiat mingi kindla hinnaga edastab. Küll võib tööstusettevõtetel olla otstarbekas energiamahukaid tegevusi edasi lükata, kui energia hind just praegu kallis on. Olgu ka öeldud, et niisugune hinnamehhanism ei tähenda elektri hinna «tõusu».
Tipptunnil muutuks elekter kallimaks, kuid muul ajal odavamaks. Mõni tarbija võidab, teine kaotab.
Muutuv hind mõjutaks ka tootjaid. Nimelt saaksid tootjad elektri eest paremat hinda, kui nad müüksid seda «õigel» hetkel. Niisugune samm muudaks näiteks tuuleenergia tasuvuse oluliselt läbipaistvamaks. Kui tuulikud väntavad ajal, mil rahvas energiat kasutab, siis võivad nad küsida kallist hinda. Kui aga ajal, mil keegi elektrit ei vaja, siis jääb nende tulu madalaks. Tuuleenergia salvestamine tähendaks nüüd, et ostame elektrit siis, kui see on odav, ja müüme siis, kui see on kallis. Hinnavahest oleneb, kas on mõtet salvestusseadmetesse investeerida.
Põhimõtteliselt on võimalik ka väiketarbijatele pakkuda reaalajas muutuva hinnaga elektripakette (päevatariif ja öötariif on seotud kindla kellaajaga ega muutu vastavalt nõudmise-pakkumise vahekorrale).
Kui kodus oleks võimalik jälgida energia hinda reaalajas (see on interneti abil lihtsasti teostatav), siis võiks näiteks enne pesupesemist vaadata, mis see praegu maksab, ning vajadusel lükata pesemise edasi ajale, kui «tuul puhub». Kas sellel on mõtet? Sõltub hinnavahest! Lisaks muutuva hinnaga tariifile oleks võimalik pakkuda ka erineva kvaliteediga (stabiilsusega) elektrit.
Kui mul on kodus näiteks arvuti ja elektriradiaator, siis ma soovin, et arvutil oleks elekter tagatud 24 tundi. See-eest oleks ma valmis laskma radiaatori paariks tunniks päevaks välja lülitada – kui see tuleb piisavalt palju odavam. Pesupesemise näitest ülal eristab seda näidet asjaolu, et radiaator lülitataks välja minu käest küsimata – just seda tähendakski ebastabiilsem (kuid odavam) elekter. Tehniliselt nõuaks selline korraldus andmesidega ühendatud voolumõõtjat ning paralleelseid juhtmeid korteris.
Siin toodud mõtteid ei toodaks juurde küll ühtegi kilovatti energiat, kuid see-eest aitaksid need paremini ajastada nii elektri tarbimist kui tootmist. Umbes nii, nagu pangandussektor küll ise midagi ei tooda, vaid jagab raha ümber neilt, kel on, neile, kes oskavad kasutada.