:format(webp)/nginx/o/2020/10/30/13445326t1ha8f2.jpg)
/nginx/o/2009/07/03/201590t1h44f9.jpg)
Keda uskuda, keda mitte – seda küsimust tuleb küsida aina tihemini, olgu teemaks kõmuline seagripp või siis lausa nii igapäevane asi kui telerivaatamine.
Siiri Erala: vale jutt
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Viimase teema puhul on Eestis tähelepanu keskpunktis olnud digitelevisioonile üleminek, mis nõuab osalt inimestelt uue tehnika soetamist või mõne teenusepakkuja kliendiks hakkamist.
On üsna loomulik, et ükski firma ei taha ilma jääda teenimisvõimalusest, mida selline olukord pakub, ja püüab kukrut kergendama sunnitud inimesed enda poole võita.
Teisalt on raske mõista, et potentsiaalsete klientide veenmiseks kasutatakse ka lausvalet. Pole oluline, kas väära info levitamine on firma salajane poliitika, müügimehe liigne innukus või siis lihtsalt rumalus, üle hea tava piiri on astutud igal juhul.
Inimesel jääb selles olukorras üle säilitada kaine mõistus, suhtuda kriitikaga nii ausate silmadega müüjaneiu kui ka asjatundjana näiva konsultandi sõnadesse ja küsida asi üle konkureeriva firma või, kui õnnestub leida, siis sõltumatu spetsialisti käest.