/nginx/o/2010/01/15/296910t1h9c8a.jpg)
Rasked ajad majanduses on pannud õigussüsteemi proovile. Öeldakse, et erakorraline aeg nõuab erakorralisi meetmeid. Kas aga kõik, mis eelmisel aastal eelarve positsioonide parandamiseks seadusloomes ette võeti, oli vastavuses põhiseaduses sätestatud väärtuspõhimõtetega seadmata ohtu isikute õigusi? Tagasivaade lahkunud aastale ei võimalda sellele küsimusele kahjuks jaatavalt vastata, kirjutavad advokaadibüroo Sorainen partner Carri Ginter ja nõunik Allar Jõks.
Meie õiguskorra tüviteksti - Eesti Vabariigi põhiseaduse - printsiipide eiramine muutus möödunud aastal tavapäraseks. Lisaeelarvetega kujundati ümber tulubaas ja ka põhiseaduses fikseeritud väärtushinnangud. Põhiseadus sisaldab põhimõtteid, mis on põhiõiguste määratlemise ja kaitsmise nurgakivid. Riigikohus on 16 aasta jooksul ladunud neist Eesti õigusriigi vundamendi.
Eelkõige peame silmas õiguskindluse põhimõtet, mis hõlmab nii õigusselguse kui ka õiguspärase ootuse printsiipi. Õigusselgus ehk kindlus kehtiva õiguse sisus on üks õigusriigi alustalasid. Õigusselguse põhimõte tuleneb nõudest, et isikul peab olema mõistlik võimalus ette näha õiguslikke tagajärgi, mida tema tegevus võib kaasa tuua - isikul peab olema õigusnormidele tuginedes võimalik prognoosida avaliku võimu käitumist. Kõnealune põhimõte tähendab seda, et õigusnormid peavad olema piisavalt selged ja üheselt arusaadavad nii ametnikele kui ka isikutele.
Saneerimisseadus - ülepaisutatud ootused?
2009. aasta alguses jõustunud saneerimisseaduses nähti ühte päästerõngast ajutistesse makseraskustesse sattunud ettevõtetele. Paraku ei ole saneerimisseadus seni loodetud määral Eesti majandust mõjutanud.
Üks põhjustest, miks saneerimismenetlus ei osutunud majanduse päästmise võluvitsaks, peitub maksu-ja tolliameti jäärapäises käitumises. Maksuhaldur püüdis neis vaidlustes anda maksukorralduse seadusele «püha seaduse» tähendust. Sisuliselt oli tegemist katsega eelistada üht võlausaldajat st riiki, teistele võlausaldajatele.
Maksuhalduri põikpäisuse põhjuseid tuleb otsida seaduse ettevalmistanud ametnike avalikest väljaütlemistest, milles kinnitati, et maksunõudeid ei saa saneerida. Läinud aasta novembris andis Riigikohus taolisele lähenemisele karmi hinnangu. Aga ei maksa unustada, et seaduse ettevalmistajate poolt ebaselgete ja vastukäivate signaalide andmisega ning sellest tuleneva maksuhalduri isetegevuse tulemusena seati ohtu kümnete tervenemise teele asunud ettevõtete päästmine, mis võib tähendada aga sadade töökohtade kadu ja pikemaajalise maksutulu vähenemist.
Töölepinguseadus - hirmul on suured silmad?
Õigusselgusetus on ka töölepinguseadust iseloomustav märksõna. Mitte ainult sellepärast, et veel nädalapäevad enne seaduse jõustumist ei olnud teada, millises sõnastuses seadus vastu võetakse.
Tabavalt kommenteeris president töölepingu seaduse väljakuulutamisel, et seadus, mis puudutab Eestis peaaegu iga tööealist inimest, peaks olema nii töövõtjale kui ka tööandjale võimalikult arusaadav, selge ja täpne.
«Töölepingu seadus seda paraku ei ole. Halvaks näiteks on viitamine Euroopa Liidu direktiivile kohas, kus direktiivi sisu tulnuks seaduse selguse huvides seaduses endas avada,» sõnas riigipea. «Kuidas suudab töötaja selgeks teha, kas temale lubatav puhkeaeg või öötöö korraldus on seaduslik, kui seadus ise ei ütlegi, mis seaduslik on?»
Jääb loota, et paindlikkus tööjõuturul annab Eestile võrreldes Põhjamaadega konkurentsieelise ja julgustab ettevõtjaid kasvatama firmasid ning loob pikas perspektiivis uusi töökohtasid.
Pensionisambad või jääpurikad
Õiguspärane ootus tähendab, et igaühel peab olema võimalik kujundada oma elu mõistlikus ootuses, et õiguskorraga talle antud õigused ja pandud kohustused püsivad stabiilsed ega muutu rabavalt ebasoodsas suunas. Teise pensionisambasse tehtavte riigipoolsete maksete peatamine tõstatas küsimuse, kas meie pensionisambad on püsivamad kui jääpurikad Tallinna kesklinnas. Ka keskkonnatasude seaduses kehtima hakanud muudatused ning õppelaenude rigipoolse kustutamise lõpetamine on ilmekamad näited, mis riivasid tugevalt õiguspärase ootuse põhimõtet.
Õiguskindlus tähendab, et õigusi kahandavad või kohustusi suurendavad normid peavad olema läbimõeldud ning neid ei kehesta meelevaldselt ja üleöö.
Käibemaksuseaduse muudatuste jõustumine ilma piisava üleminekuajata on juba õiguskantslerilt õigusliku hinnangu saanud. Alahinnata ei tasu taoliste maksuseaduste muudatuste mõju Eesti maksusüsteemi konkurentsivõimele. Vaatamata sellele, et me oleme Eesti maksusüsteemi üle uhked ja armastame seda tuua eeskujuks teistele riikidele, räägib tegelikkus muud keelt.
Tunnustatud rahvusvahelised uuringud näitavad, et maksusüsteemi lihtsuselt ja ettevõtjasõbralikkuselt on Eesti maailmas 38. kohal ja ettevõtte maksukoormuse osas 49,1 protsendiga aastakasumist 131. kohal.
Kas riigilõivu võib mõõdutundetult tõsta?
Ilmekas näide läbimõtlemata seadusemuudatusest on seotud riigilõivu olulise tõusuga kohtusse pöördumisel. Mäletatavasti muutus 2009. aasta jaanuarist kohtusse pöördumine üleöö kordades kallimaks. Lõivude tõstmise põhjenduseks toodi, et kui inimesed kohtuskäimise ise kinni maksavad, siis jõuab kohtusse vähem põhjendamata kaebusi.
Varjatud eesmärgina võis näha soovi riigikassat raskel ajal täita. Riigikohus leidis 2009. aasta detsembris, et ebaproportsionaalselt kõrge riigilõiv võib rikkuda isikute õigust kohtusse pöörduda.
Kohus tunnistas riigilõivuseaduse põhiseadusega vastuolus olevaks ja kehtetuks osas, milles nähakse ette kohustus tasuda tsiviilasjalt hinnaga kuni 1 000 000 krooni riigilõivu 75 000 krooni. Tegemist on pretsedenti loova lahendiga, mis peaks hoiatama seadusandjat sarnast viga kordamast.
Kolme päevaga ettevõtjast kurjategijaks
Hoopis dramaatilisem näide üleöö kehtestatud õigusmuudatusest pärineb sotsiaalministri tegevusvaldkonnast. Sotsiaalministri määrusega kanti juulis, suvepuhkuste harjal, osad ravimid lubatud ainete nimekirjast narkootiliste ja psühhotroopsete ainete nimekirja. Määruse avaldamise ja jõustumise vahele jäi kolm päeva.
Narkootiliste ainete käitlemiseks tuli ettevõtjal hankida tegevusluba kuna loa puudumine toob kaasa kriminaalvastutuse. Isegi Eestis ei ole võimalik kolme päevaga saada tegevusluba, eriti veel ajal kui enamik ametnikke puhkab. Ettevõtjale tõi määruse kiirkorras jõustamine kaasa läbiotsimise ja seaduslikult omandatud ravimite konfiskeerimise. Eelneva näite varal ei ole liialdus väita, et Eestis võib kolme päevaga muutuda kurjategijaks ilma ise seda teadmata.
Kas õigusriigi kriis?
Nagu eeltoodud näidetest paistab, on majanduskriisi ületamiseks ohverdatud õiguspõhimõtteid nagu õigusselgus ja õiguspärane ootus. Kas võime seetõttu lisaks majanduskriisile rääkida ka õigusriigi kriisist?
Kindlasti mitte, sest eraldi võetuna ei tekita ükski eespool toodud näide ärevust. Kuid mosaiigi kildudest tervikpilti luues võib märgata, kuidas me kaugeneme sammhaaval õigusriiklikest väärtustest.
Seetõttu pole ka imestada, miks Eesti ettevõtluskeskkond muutub investoritele vähem sõbralikuks ja veetlevaks. Erinevad riikide konkurentsivõimet kajastavad edetabelid näitavad Eestile jätkuvalt langustrendi. Kolme aastaga on Eesti konkurentsivõime edetabelis kukkunud 26. kohalt 35-ndaks.
Võrreldes konkurentsivõime ja demokraatia edetabelit selgub, et esineb põhjuslik seos õigusriiklike põhimõtete järgimise ja konkurentsivõime vahel. Järelikult ei ole võimalik halbade seadustega luua head ettevõtluskeskkonda. Me usume, et masu selja taha jättes on Eestil võimalus Euroopas silma paista innovaatiliste ja ettevõtjasõbralike lahendustega.