Inimeselt inimesele laenamine on reguleerimata valdkond

isePankuri juhi Pärtel Tombergi sõnul kujundavad nad oma tegevust ringi niimoodi, et see läheks finantsinspektsiooni järelevalve alla. Foto: Mihkel Maripuu

Tuhanded inimesed võtavad või annavad laene n-ö peer-to-peer-laene (inimeselt-inimesele-laene – toim) vahendavate internetikeskkondade kaudu. See tegevus pole ei reguleeritud ega vaja ka mingit tegevusluba.

Rein (nimi muudetud) on investeerinud keskkonna isePankur kaudu 25 000 eurot.

«Juuli lõpuks, augusti alguseks jõudsin summani, mis mul oli plaanis investeerida, ja rohkem ma omalt poolt ei ole lisanud ega kavatse sel aastal ka lisada. Piirdun lähikuudel ainult intresside investeerimisega. Seda teeb masin ise ja seetõttu on see väga mugav, sest ausalt öelda ei ole ma siiamaani aru saanud riskidest,» räägib Rein.

Kui Toots pidi laenu saamiseks Tõnissoni kodunt kätte saama, siis tänapäeval ei pea selleks enam inimesega kohtuma ega isegi laenuandjat tundma. Laenuandjad ja -võtjad viib kokku internetiplatvorm ehk arvuti. Inimeselt-inimesele-laene vahendav keskkond on muutunud viimastel aastatel populaarseks.

Investorite jaoks ongi kõige suurem võlu ehk laenude hajutatus. Investori laenu suurus ühele laenuvõtjale võib olla väga väike, kas või viis eurot laenu kohta. Reinu sõnul on ta laenu andnud 453 inimesele, mis teeb keskmiseks laenusummaks 55 eurot.

Riskide hindamiseks on nii isePankur kui ka teine samasugune laenuportaal Omaraha välja töötanud krediidireitingute süsteemi ning investor saab investeerimistingimusi sätestades ise otsustada, millise riskiga laenuvõtjale ta laenata soovib.

«Päris algul, esimesel-teisel kuul tegin selle vea, et andsin väiksemaid summasid kõrge intressi eest (üle 30 protsendi) ka mõnele häireregistris olnud inimesele, aga seal tekkis kohe palju jama – kes ikka pole harjunud oma kohustusi täitma, see ei täida neid ka isePankuris,» ütleb Rein.