Lähis-Ida leivademokraatia kahe teraga mõõk

Egiptuse tänavakaubitseja. Foto: SCANPIX

Lähis-Ida riigid ei tule oma subsiidiumipõhiste majandussüsteemide rahastamisega enam toime, kuid reformid toovad kaasa rahutused ja valitsuste kukutamise.

Peamine põhjus, miks miljonid egiptlased tulid 30. juunil tänavaile president Mohamed Morsi tagasiastumist nõudma, andes sõjaväele põhjuse riigipöördeks, polnud hirm riigi islamistlikuks muutmise ees, vaid fakt, et nende eluolu oli tema valitsemise ajal järjekindlalt halvenenud. Asi polnud ainult suures hinnatõusus ja töötuses ning kuritegevuse kasvus.

Kevadel hakkas näima, et riik lihtsalt lakkab normaalselt töötamast. Mitmetunnistest elektrikatkestustest sai igapäevane reaalsus. Samuti hiigelpikkadest järjekordadest bensiinijaamades, kus tuli oodata tunde ning mis Kairo niigi suured liiklusummikud veelgi õõvastavamaks muutsid. Kuna talunikel nappis kütust põllumasinate jaoks, ähvardas riiki lisaks energiakriisile ka toidupuudus. Rääkimata valuutakriisist, mille tõttu enamik valuutavahetuspunkte keeldus Egiptuse naelte vastu välisvääringut andmast. Olukorra paranemist ei paistnud kusagilt, sest ees oli elektritarbimise tippaeg suvi ning pidevad väiksemad protestid ja kohatised rahutused ei andnud välisinvestoritele ega turistidele kindlust riiki naasmiseks.

Kriisi põhjus:
valitsusel pole raha
Üks peamisi rahanappuse põhjusi on subsiidiumid – riik pakub paljusid kaupu-teenuseid elanikele ja ettevõtetele nende tootmiskuludest odavamalt. Nii on ligi poolte egiptlaste põhitoiduse, baladi leiva subsideeritud hind juba alates 1981. aastast, mil 2011. aastal kukutatud Hosni Mubarak ametisse asus, püsinud muutumatuna – 0,05 Egiptuse naela (0,01 eurot) tükk. Jõukamad eelistavad osta parema kvaliteediga leiba turuhinnaga, mis on kümme korda kõrgem.

Bensiiniliiter maksab Egiptuses ligikaudu 0,2 eurot ning näiteks kolmetoalise korteri kuine elektriarve jääb 5 euro kanti. Juunis lõppenud majandusaastal kulutas Egiptuse valitsus subsiidiumidele 21 miljardit eurot – 25 protsenti rohkem kui eelnenud majandusaastal – ehk ligi kolmandiku riigieelarve kuludest. Eelarvepuudujääk kasvas 26 miljardi euroni ehk 14 protsendini SKTst ja riigivõlg paisus 150 miljardi euroni ehk 83 protsendini SKTst. Nii pole imestada, et valitsusel odava elektri ja kütuse pakkumiseks enam raha ei jätkunud.

Subsiidiumid süvendavad ebavõrdsust
Tohutuid subsiidiume rakendavad ka teised Lähis-Ida ja Põhja-Aafrika (MENA) riigid juba 1950.–60. aastatest saadik, võttes eeskuju nii Vana-Rooma tarkuseterast, et rahvas vajab leiba ja tsirkust, kui ka Nõukogude Liidu sotsiaalsüsteemist. Subsiidiumid olid osa vaikivast ühiskondlikust lepingust, kus vastutasuks odavate kaupade ja teenuste eest, mille pakkumist võimaldasid sageli naftaekspordist teenitud tulud, ei hakanud rahvas vastu autoritaarsetele valitsejatele ning leppis mõnede põhiõiguste ja -vabaduste puudumisega.

Selliseid süsteeme hakati tuneesia õpetlase Larbi Sadiki eeskujul kutsuma leivademokraatiateks, sest ehkki valitsustelt neelavad enim raha kütusesubsiidiumid, on suurima sümboolse tähendusega riigi toetus leivale. Viimase olulisust peegeldab Egiptuse araabia keele sõna «aish», mis tähendab nii leiba kui ka elu.

MENA kulutab subsiidiumidele rohkem kui ükski teine maailma piirkond. Lisaks eristub regioon selle poolest, et sealsed riigid pakuvad ohtralt üldisi subsiidiume, millest saavad kasu kõik elanikud jõukusest sõltumata, samas kui sissetulekutoetused on piirkonnas viletsad. IMFi andmetel ulatusid MENA subsiidiumid 2011. aastal 177 miljardi euroni – moodustades poole kogu maailma subsiidiumidest – ehk 8,5 protsendini piirkonna SKTst ja 22 protsendini eelarvekuludest.

Ligi 80 protsenti MENA subsiidiumidest kulub kütusele. Enim subsideerib fossiilseid kütuseid AÜE, kulutades neile iga elaniku kohta aastas 3083 eurot. Suured kulutused subsiidiumidele jätavad valitsustele vähe raha investeerida valdkondadesse, mis tegelikult võiks inimesed vaesuslõksust välja aidata. Näiteks Jordaania kulutas subsiidiumidele 2011. aastal 8 protsenti SKTst, haridus- ja tervishoiuinvesteeringutele aga vaid 1,4 protsenti.

MENA riikidel on aastakümneid aidanud oma elanikele odavat leiba pakkuda USA, mis saadab arenguabina neile oma nisu ülejäägi, mõnede sõnul selleks, et hoida häid suhteid Ühendriikide vastu sõbralike diktaatoritega ning säilitada oma mõjujõud piirkonnas. Toiduabi oli üks põhjusi, miks MENA riigid enda põllumajandussektorid juba aastakümnete eest unarusse jätsid. Lisaks muserdasid piirkonna põllumajandust alates 1970.–80. aastatest IMFi ja Maailmapanga õhutusel tehtud vabakaubandusreformid, mistõttu piirkond muutus sõltuvaks imporditud toidust.

Näiteks Egiptus tootis 1960. aastal peaaegu kogu oma vajamineva nisu ise, kuid 2010. aastal importis sellest poole, olles ülekaalukalt maailma suurim nisu importija. Impordist sõltuvaks muutumine tulenes sellest, et talunikud ei suutnud konkureerida lääneriikide kõrgtehnoloogiat kasutavate ning valitsuste subsideeritud põllumeestega. Ka MENA riigid olid oma talunikke aastakümneid subsiidiumidega poputanud, kuid 1980. aastatel pidid valitsused alanevate naftahindade tõttu toetusi koomale tõmbama.

Subsiidiumide kaotamine MENA riikides tähendaks paljudele vaestele inimestele surmaotsust. Samas saab enim kasu subsiidiumidest siiski suhteliselt väiksearvuline kesk- ja kõrgklass, sest nemad jõuavad osta endale autosid ja kodumasinaid, mis tarbivad palju energiat, enim subsideeritud toodet. IMFi andmetel jõuab vaid 20 protsenti energiasubsiidiumidest vaesteni ning ülejäänu läheb neile, kes toetust tegelikult ei vaja.

Vahel piiratakse subsideeritud kaupade müüki talongisüsteemi abil, kuid see ei taga abi jõudmist vaesteni. Lisaks jõukamatele ühiskonnakihtidele saavad subsiidiumidest Egiptuses ebaproportsionaalselt palju kasu suurettevõtted, keda monopoolse seisundi tõttu ei pane madalad energiakulud oma kaupu ja teenuseid tarbijatele odavamalt pakkuma.

Lisaks ebavõrdsuse süvendamisele soodustavad subsiidiumid ületarbimist ja salakaubavedu. Näiteks Iraan, mis 1980. aastal oli üks energiaefektiivsemaid riike maailmas, langes pärast MENA absoluutväärtuses suurimate energiasubsiidiumide kehtestamist kõige vähem energiaefektiivsete sekka. Sealt smugeldati tohututes kogustes kütust Türki, kus bensiin oli paarkümmend korda ja diislikütus enam kui 50 korda kallim.

Egiptust kevadel halvanud kütusenappus andis spekulantidele hea võimaluse müüa kütust kõrgema hinnaga ka riigi sees, mis motiveeris veel rohkem inimesi selle ebaseadusliku äriga tegelema. Viimane omakorda viis veelgi suurema ametliku kütuse defitsiidini ning kergitas kütuse ametliku ja musta turu hindade erinevuse mitmekordseks.

Tagajärg: 2009. aasta ÜRO inimarengu aruanne tõdes, et Lähis-Ida on ainus piirkond lisaks Sahara-alusele Aafrikale, kus alatoitumuses elanike arv on alates 1990. aastate algusest suurenenud. Egiptuses ja Tuneesias seejuures on ühe 2011. aastal avaldatud uuringu kohaselt viimasel kümnendil langenud kõigi inimeste elustandard peale kõige rikkama viiendiku.

Enamik majanduseksperte nõustub, et üldised subsiidiumid on ebaefektiivsed ja süvendavad ebavõrdsust. Juba aastaid räägivad rahvusvahelised organisatsioonid nagu katkised grammofonid, et subsiidiume tuleks vähendada ja reformida, asendades need suunatud sotsiaalabiga.

Lõputud ebaõnnestunud reformikatsed
Tegelikult on valitsused viimaste aastakümnete jooksul proovinud juba lugematul arvul kordadel subsiidiume kaotada või vähendada, sest need lihtsalt on riigieelarvele liiga suureks koormaks, kuid sageli on nende katsed lõppenud suurte protestidega ja subsiidiumide ennistamisega.

Vabaturumajanduse reformide tulemuseks MENAs ei olnud niivõrd ettevõtluse kasv ja firmade konkurentsivõime tõus, kuivõrd pigem nn kauboikapitalism, millest said kasu väikese eliidi kontrollitud suurfirmad, kes omastasid ka enamiku naftahindade tõusust saadud täiendavatest tuludest. Tavainimestele tähendasid reformid ja nafta kallinemine sageli üldist hinnatõusu, palgakärpeid ja töötuse kasvu.

Riikide rahvastik kasvas kiiresti ning nende majandused ei suutnud luua piisavalt töökohti jõudsalt peale kasvavale noorsoole. Noorte töötust süvendas lisaks rahvastiku kasvule ja kauboikapitalismile kehv haridussüsteem ning korruptsioon, mille tõttu lastel puudub motivatsioon õppida, sest teadupärast saab heale töökohale tutvuste, mitte oskuste abil.

Põhja-Aafrikas on seos töötuse ja haridustaseme vahel isegi negatiivne. Näiteks Tuneesia kõrgharitud noortest polnud mõne aasta tagustel andmetel tööd 40 protsendil, samas kui ülejäänud noorte seas oli töötuse protsent 24. Ligi viiendik MENA riikide elanikest ehk ligikaudu 70 miljonit peab toime tulema vähem kui 2 dollariga (1,5 euroga) päevas.

Tohutut tulude ebavõrdsust piirkonnas väljendab näiteks fakt, et 2004. aastal elas pool Bahreini rahvast vaesuses, samas kui selle riigi 5200 jõukaima elaniku kogurikkus ulatus üle 14 miljardi euro, mis teeb keskmiselt ligi 2,7 miljonit eurot rikkuri kohta. Egiptuses sillutas revolutsioonile teed ka valitsuse 2004. aastal algatatud massiivne erastamisprogramm, milles nägi endale ohtu sõjavägi, kelle kontrolli all on hinnanguliselt 10–40 protsenti riigi majandusest – armee ärid ulatuvad kodumasinate ja makaronide tootmisest kinnisvara ning lastehoiuteenuse pakkumiseni välja.

Leivademokraatiad hakkasid tõsiselt murenema 2008. aastal, mil maailma toiduhinnad tõusid rekordkõrgele. Toidu maailmaturu hindade tõusule aitas kaasa see, et subsiidiumide tõttu nõudlus toidu järele ei vähenenud, sest valitsused üritasid seda madalate hindadega edasi pakkuda. 2011. aasta alguses tõusid toiduhinnad maailmaturul aga veelgi kõrgemale ning tuneeslase Mohammed Bouazizi enesesüütamine 4. jaanuaril 2011 protestiks tema juurviljaputka konfiskeerimise vastu algatas kogu piirkonnas meeleavaldused valitsevate režiimide vastu.

Taas üritasid valitsused rahvast materiaalsete hüvedega maha rahustada. Egiptuse valitseja Mubarak tühistas 30. jaanuaril toidusubsiidiumide vähendamise plaani ja hoopis tõstis neid. Toidusubsiidiume suurendasid ka Jordaania ja Jeemen. Tuneesia, Alžeeria ja Maroko omakorda tühistasid toidu imporditollid. Mõned valitsused tõstsid ka palku ja pensione. Iraak teatas 2011. aasta veebruaris, et iga majapidamine saab kuus 1000 kilovatt-tundi elektrit tasuta. Kuveidi emiir käskis valitsusel rahvale 14 kuu jooksul tasuta toitu jagada. Bahrein pakkus vaid mõni päev enne kavandatud proteste igale perele ligi 2000 euro suurust toetust.

Isegi jõukaimad riigid nagu Saudi Araabia ja AÜE, kes proteste ei kogenud, rakendasid ennetavaid meetmeid, esimene täiendavate toetuste ja teine hindade külmutamise näol. Lisaks on nad üritanud teisi MENA režiime nii rahalise, diplomaatilise kui ka Bahreini protestide ohjeldamisel otsese sõjalise toetusega ülal hoida, erandiks on Süüria, kus nad on valinud mässuliste poole, sest selle režiim on šiiitlik. Mitmetes riikides said protestid aga hoopis täiendavat hoogu, sest lisaks hinnatõusu pärast rahulolematutele tulid tänavaile ka need, keda vihastas politsei vägivald meeleavaldajate suhtes.

Vanamoodi jätkata ei saa
Teoreetiliselt pidanuks araabia kevadega tärganud demokraatiates ebavõrdsust süvendavad ja ebaefektiivsed subsiidiumide süsteemid kaduma, sest võim läks ju rahva kätte. Praktikas on olukord aga palju keerulisem. Enamik rahvast ei saa aru, et subsiidiumid nende huve ei teeni. Näiteks Egiptuses oli ametlikel andmetel mullu kirjaoskamatute 10-aastaste ja vanemate elanike protsent linnades 18 ja maal 31.

Katsed subsiidiume vähendada või üksnes vaestele suunata toimuvad üle kogu MENA. Ilmselt kannustab valitsusi Egiptuse ja Süüria saatus, kus kergesti kättesaadavate naftavarude ammendumisel viis subsiidiumimajanduse jätkusuutmatus laiaulatusliku vägivallani. Paljude piirkonna riikide naftavarud on suuremad kui Egiptusel ja Süürial, kuid needki pole lõputud. Isegi naftarikkad Pärsia lahe riigid on olnud sunnitud naftaeksporti vähendama, et rahuldada kiiresti kasvavat riigisisest energianõudlust.

Seda kihutavad tagant nii hoogne rahvastiku kasv kui ka kütuse ja elektri üliodavatest hindadest tulenev raiskamine ning salakaubavedu.
Omaanis, kus bensiini hind pole tõusnud juba 1980. aastatest saati, püüab valitsus subsiidiume vaesematele suunata, kuid parlament on selle vastu. Ka Bahreinis on parlament niisugused valitsuse reformide katsed blokeerinud. Kuveit, kus elektri kilovatt-tund maksab 1966. aastast saadik 0,01 eurot, olgugi et tootmiskulu on praeguseks 19 korda kõrgem, üritab järgida AÜE eeskuju ning vähendada drastiliselt subsiidiume välismaalastele, kes moodustavad riigi elanikkonnast kaks kolmandikku. Järgmise sammuna loodab valitsus kehtestada käibe- ja tulumaksu, mis teeks Kuveidist esimese Pärsia lahe naftariigi, kus maksusüsteem kehtima hakkab.

Reformipüüdluste puudus on see, et selliseid katseid on eelnevatel aastakümnetel juba küllaldaselt nähtud. Seetõttu ei usu paljud eksperdid, et need katsed ka tegelikult subsiidiumide olulise vähenemiseni viivad.

«Ma tõesti ei näe, et praegused reformipüüdlused näiteks Egiptuses ja Marokos erineksid fundamentaalselt eelmistest – pooleldi toetatud ja viimaks läbikukkunud – katsetest subsiidiume reformida,» lausus Kato Instituudi poliitikaanalüütik Dalibor Rohac. «Muster on alati sama. Majandusliku surve tõttu tehakse teatavaks mõõdukas reform, vahel viiakse see ka ellu, kuid hiljem tühistatakse. Kui olukord muutub jälle jätkusuutmatuks, tehakse järjekordne katse [subsiidiume vähendada], leevendades sellega vahetut survet, kuid lõpuks taas reformi tühistamiseni jõudes.»

Äkkreformi edu võimalikkusest
Radikaalset ja kiiret reformi on püütud teha Iraanis. Juba enne reformi algust, oktoobris 2010, said kõik Iraani majapidamised oma pangakontole 60 eurot tulevaste hinnatõusude kompenseerimiseks. 18. detsembril teatas president ootamatus telepöördumises, et reform algab südaööl, mis tähendas kütuse, elektri, toidu ja vee hinna tõusu, mis oli kohati mitmekordne – president Mahmoud Ahmadinejadi otsusel drastilisem, kui nägi ette esialgne parlamendi heaks kiidetud plaan.

Kompensatsiooniks sai iga majapidamine kuus oma pangakontole ligi 13,5 eurot. Reform jäi aga soiku, sest esialgse reformikava rikkumisega välja vihastatud parlament polnud plaanitud järskude hinnatõusudega nõus ning mullu novembris külmutas reformi sootuks. 2010. aasta detsembrist kuni 2012. aasta oktoobrini läks Iraani subsiidiumireform maksma 2,1 triljonit eurot, samas kui hinnatõusud säästsid riigile vaid 1,4 triljonit.

Subsiidiumide reform ja sanktsioonid on tekitanud Iraanis hüperinflatsiooni. Maailma Majandusfoorumi andmetel oli Iraan mullu kiireima inflatsiooniga riik analüüsitud 148 maa seas, hinnatõus ulatus seal 31 protsendini. Tänavu juunis olid hinnad ametlikel andmetel aastatagusega võrreldes juba 45 protsenti kallimad ning mõnede ekspertide hinnangul on tegelik kaupade ja teenuste kallinemine sellest veel kaks korda kiirem.

Võib-olla peaksid MENA riigid subsiidiumide reformimisel võtma eeskuju teiste regioonide maadest. Näiteks nende lähinaaber Türgi teostas 1980. aastate teisest poolest kuni eelmise kümnendi lõpuni eduka järkjärgulise kütuse ja elektrihindade liberaliseerimise, seda osana laiematest vabaturumajanduse reformidest. Nüüd on Türgis kütus üks kallimatest maailmas, makstes ligi 1,8 eurot liiter.

«Me maksustasime kütuse väga kõrgelt ja kasutasime [nii saadud] tulusid, et kulutada haridusele, tervishoiule ning vaeste rahalisele toetusele,» selgitas rahandusminister Mehmet Şimşek.
Türgi subsiidiumide reform on üks väheseid, mille IMF on täielikult edukaks tunnistanud. Reformid olid osa püüdlustest ELi liikmeks saada.

Rohac soovitab MENA riikidel subsiidiumide reformide elluviimisel võtta eeskuju hoopis Ida-Euroopa maadest, kes Nõukogude Liidu lagunemise järel kiirelt vabaturumajanduse reformid teostasid. Rohac tõstab esile majandusteadlaselt Dani Rodikult nime saanud nn ületulistamise meetodit – teha reform ulatuslikum ja kiirem, kui tegelikult vaja on, et rahvas võtaks reformipüüdlusi tõsiselt.

«Selle [meetodi] aussetõusmist edendas Ida-Euroopa kogemus, kus radikaalsed reformistrateegiad viisid paremate tulemusteni kui osalised või järkjärgulised reformid, seda vastuoksa paljude majandusteadlaste esialgsetele prognoosidele, kes uskusid, et järkjärgulised ja hoolikalt planeeritud osalised muutused osutuks edukamaks kui paratamatult kaootilised äkklahendused,» märkis Rohac.

Kuna nii järkjärgulised kui ka radikaalsed subsiidiumireformid on MENAs luhtunud, siis üritavadki mõned piirkonna riigid leida neile alternatiive, iseasi kas noorte jaoks töökohtade loomisele keskendudes.

Naftahinnad võivad USA ebakonventsionaalse energiabuumi tõttu alanema hakata, samas aga jätkavad maailma toiduhinnad prognooside kohaselt tõusu, seepärast ähvardab ka jõukate Pärsia lahe naftariikide majandusi tulevikus tõsine kriis, kui nad ei suuda subsiidiume reformida või sellele head alternatiivi leida.