Andres Arrak: mis ei tapa, teeb tugevaks!

Andres Arrak Foto: Ove Maidla

Kui turumajanduse loogika on vastukarva, tuleb Valgevenesse emigreeruda

Mis ei tapa, pidi tugevamaks tegema, ütleb rahvasõna. Olen kindel, et Eesti väljub majanduslangusest tugevamana ja, mis peamine, kogenenumana. Kapitalismi vitsad on valusad. Esimesed triibulised ilmselt eriti. Seda enam, et tegemist on/oli uue iseseisvusaja esimese tõelise langusega.

Kui lugeda algusajaks 1992. aasta, siis tuleb seitsmeteistkümneaastast kasvu seda enam tunnustada. Kusjuures 1997–1998 langus ei olnud ei meie süü ega sügavuselt praegusega võrreldav. Kagu-Aasiast ja Venemaalt ajendatud kriis päädis Eestile 1999. aastaks nullkasvuga.

Järgnenud buumiaeg jättis tähele panemata 2001.–2002. aasta globaal­se languse ning päädis Euroopa Liiduga ühinemisest innustununa üle kümneprotsendiliste kasvunäitajatega 2005. ja 2006. aastal. 2007. aasta augustis USA kinnisvara- ja finantsturult vallandunud uus globaalne langus jõudis eestlaste teadvusse alles poolteist aastat hiljem. Seniks kestis pidu edasi.

Mullu järgnenud pohmell sundis paljusid kuradeid nägema ning liberaalse majanduskorralduse ja kapitalismi üldse prügikasti heitma. Eufooriale järgnes ahastus.

Aus ülestunnistus pidi karistust kergendama. Palun siis healt Postimehe lugejalt andeks. Kirjutasin kaks aastat tagasi jaanuaris Postimehele artikli pealkirjaga «2007 – majandusliku pohmelli, 2008 – eluterve kainenemise aasta» (http://torino.postimees.ee/030408/esileht/arvamus/305164.php). Siit tulenevalt pean lisaks vabandama oma liigse optimismi pärast. Laiemalt aga kogu majandusteadlaskonna nimel.

Põhjuseks asjaolu, et vaatamata lugematutele kaitstud doktoritöödele ja paljudele omistatud Nobeli majanduspreemiatele on makroökonoomika endiselt suuresti tagantjäreleteadus. Ja majandusteadlased tagantjäreletargad. Kahjuks. Sellest hoolimata on erinevate asutuste palgal hulk prognoosijaid ja analüütikuid. Ja tore on, muidu jääks hulk keni inimesi ja nende pereliikmeid ilma leivata.

Aegread on pikad ja esimese rahvusliku statistikaameti kodumaal USAs mõõdetakse sisemajanduse kogutoodangu (SKT) dünaamikat üsna täpselt juba alates 19. sajandi lõpust. Siiski ei oska majandusteadlased siiani ennustada ei majanduslanguste algust ega lõppu, samuti languse kestust. Jätaksin siinkohal süvenemata languste põhjustesse.

Lühidalt on selleks kriitiline mass valesid majandusotsuseid majandussubjektide poolt. Ja vaba turg just sellepärast hea ongi, et kõik on vabad langetama nii valesid kui õigeid otsuseid. Kui esimesi saab liiga palju, järgneb langus. Ja kindlasti saavad valed otsused ka karistatud. Erasektoris otseselt ja vahetult, avalikus sektoris kaudselt.

Oluline on märkida, et majanduslangused on sama paratamatud kui vajalikud. Masust räsitud eestimaalasele tundub see küll poodu majas nöörist rääkimisena, ent tõde ta on. Mõnede riikide teatud arenguetappidel on tõesti tundunud, et kasv on igavene. Näiteks kasvas Hiina RV majandus aastatel 1979–2002 keskmiselt 9,4 protsenti aastas.

President Reagani majandusreformide järgses Ameerikas hakati eriti pärast üheksakümnendate keskpaiga IT-revolutsiooni rääkima langusvabast majandusest. 1997. aastal võeti koguni kasutusele termin «uus majandus».

Aastatel 1995–2007 kasvas Euroopas Eestist kiiremini vaid Iirimaa. Ka kommunistidel õnnestus suure mõttetegevuse tulemusena tsüklist lahti saada. Totalitaarrežiimid on sageli võimelised vaesunud elanikkonna arvel mobiliseerima tootlikke ressursse.

End vabasse maailma laulnud eestlasel tuleb leppida turumajanduse raudse loogikaga – tõusudele järgnevad langused niikuinii. Kellele see ei meeldi, võib emigreeruda näiteks Valgevenesse ja paluda sealt (majandus)-poliitilist varjupaika. Miks on aga langused vajalikud? Kas või pelgalt sellepärast, et katkestada valede majandusotsuste akumulatsiooni.

Hea elu rikub rutem kui halb. 2007. aastal, kui reaalpalk kasvas viisteist protsenti ja majandus kümme, läks hästi ka nendel, kes eriti nutikad ei olnud. Vigu tegid ja pidutsesid kõik, mõned vähem, mõned rohkem. Nüüd on kõigil peavalu, ent mõnel SMS-laenu võtnul valutab lihtsalt rohkem.

Majanduslangus on ka sellepärast vajalik, et lõpetas tööandjate terroriseerimise töövõtjate poolt. Pidev palgasurve ja Soome ehitajaks mineku ähvardused viisid tasakaalust välja tootlikkuse ja palga dünaamika. Tõusnud palgad võimaldasid kaupmehel küsida Tambovi koefitsiendiga korrutatud hindu.

Odavast rahast lolliks läinud rahvas tormas (pangalaenuga) ostma üha suuremaid maju ja kortereid, tööjõud ja raha voolas kinnisvaraarendusse ja ehitusse.

Eestisse (peamiselt küll Tallinna) tekkis liiga palju igasugu küünelaki- ja elustiilifirmasid. Lasteaia lõpuekskursioone korraldati Lapimaale. Koolid olid hädas õppetöö korraldamisega, kuna pered põgenesid massiliselt suusakuurortidesse.

Plasmatelerite diagonaal meie kodudes kasvas geomeetrilises progressioonis.

Headele aegadele ongi iseloomulik, et raha ja tööjõud voolavad valedesse kohtadesse.

Majanduslangused on vajalikud selleks, et need voolaksid jälle õigetesse kohtadesse tagasi, voolaksid eilsetest ettevõtetest ja majandusharudest homsetesse. Kogu selle protsessi loomulikuks osaks on tööpuuduse kasv ja pankrotid. Majandusbuumi ajal esinenud alla neljaprotsendiline tööpuuduse määr on sama kahjulik kui praegune üle neljateistkümnene. Tööjõupuudus on sama halb kui tööpuudus.

Esimesel juhul tekib palgasurve üles, teisel juhul lastakse palkadest (ja ka kasumitest) õhk välja. Tõsi on, et hammasrataste vahele jäävad need, kes ei ole oma haridust ja oskusi ajaga kaasa tassinud. Paarkümmend aastat kangastelgede taga seisnu ei saa kedagi peale iseenda süüdistada, et soov kangast edasi kududa on küll alles, aga teljed on äkitsi paar tuhat kilomeetrit ida poole nihkunud.

Asiaatide ja Eesti paindumatu haridussüsteemi sõimamine ei aita leiba lauale tekitada. Küll aga oleks pidanud juba tükk aega tagasi hakkama mõtlema selle peale, et oma (iganenud) oskuste kõrvale midagi nüüdisaegsemat tekitada.

Ühiskonna suurimaks probleemiks ei ole mitte ajutiselt suureks paisunud tööpuudus, vaid pikaajaline tööpuudus. Tööturu paindlikkust ei iseloomusta ainult töötaja vallandamise kergus ja odavus. Tähtis on, kui kiiresti leiab vabanenud inimene uuesti töö. Siin muutuvad määravaks hariduse ja oskuste kaasaegsus.

Eesti peab valmis olema tööpuuduse jätkuvaks (kuigi aeglustuvas tempos) kasvuks hoolimata majanduslanguse peatumisest. Majanduslik loogika ütleb, et koos suvel loodavate ajutiste töökohtadega pöördub olukord tööturul paremaks.

Majanduslanguse reha on hõredamaks riisunud ka üheksakümnendatel iidoliseisusse tõusnud ärimeeste ridu. Üheksakümnendad olid koore riibumise periood.

Kohati kolmekohalised kasumimarginaalid meelitasid ettevõtlusse hulgaliselt ärikaid. Mitte kõigist neist ei saanud aja jooksul ausaid ärimehi. Ka naised tahtsid matti võtta, lakkasid sünnitamast ja tormasid pea ees end realiseerima.

Eestimaine pangandus likvideerus 1997. aasta Aasia finantskriisi ähmis. Paljud edukad ärimehed loobusid kümnendi lõpuks avalikust-nähtavast tegevusest ja hakkasid sisuliselt rantjeedeks. Pood pandi kinni ja edasi tegeldi kinnisvaraarendamisega. Masu on oluliselt harvendanud esimese põlvkonna rikaste ja ilusate ridu.

Mina tean siiamaani mõnd aastatel 1990–1991 asutatud firmat ja ma usun, et lehelugejagi teab. Aga väga vähe saab olema neid tulevasi lapselapsi, kes oma vanaisa kui firmaasutaja pilti kabinetis aukohal saavad hoidma.

Olen jätkuvalt ja süvenevalt arvamusel, et Euroopa Liit ja eurotsoon ei ole ammu enam rikaste ja ilusate klubi. Ent president Lennart Meri postuleeritud «Me kuulume Euroopasse ju niikuinii» sunnib meid üleüldisest halvast mängust osa ja sealjuures parimat võtma.

Seepärast tuleb Eesti europonnistusi tunnustada. Kas või juba seepärast, et paljukirutud eelarvedefitsiidikriteerium sunnib tulude ja kulude tasakaalustamist käsitlema laiemalt kui riigieelarve probleemi.

Eesti 2009. aasta riigieelarve tasakaalustamist tuleb eriti üldises kontekstis väikeseks imeks tunnistada. Asi oli põhimõtteline. 2008. ja 2009. aasta eelarved olid ilmselgelt ülemeelikus peotujus koostatud. Vigade paranduse pidi kinni maksma iga eestimaalane.

Hea, et pensionid puutumata jäid. Sest kukkuma pidi iga valitsus, kes õlle hinda tõstab või pensione langetab. Ja paremat valitsust meil hetkel ka kuskilt võtta ei ole.

Eesti valis selgelt kulude ja palkade ning hindade kärpimise tee, mis on valus, aga mõistlik. Enamik valitsusi üle maailma käitus nagu ööklubis kiirlaenuga šefanud teismeline – tormas laenu võtma. Kõik see tähendas aga, et need valitsused on oma riigid ja rahvad aastakümneteks võlavanglasse mõistnud.

Veelgi rumalamad (või pahatahtlikumad) kutsusid üles krooni devalveerima. Viimane tähendaks kõigi karistamist ühesuguse vitsaga. Ka nende, kes ei teinud üldse vigu või tegid vähe. Juba sel põhjusel tuleb devalveerimist lugeda ebaeetiliseks. Praegu Eestis toimuv palkade ja hindade korrektsioon käib eelkõige nendes sektorites, kus õhku rohkem.

Euro nimel tehtud jõupingutused sundisid ühtlasi nii rahandusministeeriumi kui riigikogu eelarvemenetlusse esimest korda tõsiselt suhtuma. Tulude ja kulude tasakaalustamine on tähtis nii riigi, ettevõtte kui pere tasandil.

Selge on, et kõva pind kadus buumiaastatel jalge alt nii valitsusel kui erasektoril. Seepärast soovitangi eelmisest aastast alanusse kaasa võtta teadmine, et võlg on võõra oma. Uueks aastaks kõigile kainet meelt.

Autor on Mainori Kõrgkooli ettevõtluse instituudi direktor. Mullu valis ajalehtede liit ta aasta pressisõbraks.