Doonorkoerad päästavad elusid

Doonor Maris Luberg peab oluliseks, et ka tema neljajalgne sõber Juss on mitu loomahinge päästnud. Foto: Toomas Tatar

Viieaastane isane Saksa lambakoer Wunderstern Juventus (koduste seas Juss) on pooleteise aasta jooksul aidanud uuele elule kolm koera. Bokseri, kellel lõhkes põrn, krantsi, kes sõi rotimürki, ning veel ühe neljajalgse, kellel kahtlustati kollatõbe.

«Õnneks on ta sobivas kaalus (40 kg – toim) ja vanuses koer,» ütles Wundersterni perenaine Maris Luberg (35), kes on ise samuti doonor. Juba tudengipõlves verd loovutanud naine pidi doonorlusest aastateks loobuma, kuid päeval, mil selgus, et ta saab jälle verd loovutada, sai Lubergist tulihingeline doonor, kes ei pidanud paljuks oma seltsilist doonoriks lubada, kui kuulis, et vajatakse doonorkoeri.

Eestis koertel oma verepankasid ei ole: doonorkoer kutsutakse loomakliinikusse, kui keegi konkreetselt abi vajab. «See tähendab, et kõne võib tulla keset tööpäeva või öösel,» lausus Luberg. Koerte ja kasside verepangad on maailmas tekkinud alles viimastel aastakümnetel. Meil oleks nende ülalpidamine liialt kulukas, kuna on vaja määrata koera veregrupp. Praegu tehakse vereülekandeid nõnda, et doonori ja vastuvõtja veregruppi ei teata – kiirmeetodiga määratakse esmane sobivus.

Tuntud loomaarst Tiina Toomet, kelle loomakliinikus on vereülekandeid koertele tehtud juba aastaid, avaldas lootust, et kunagi võib säärane verepank tekkida maaülikooli loomakliiniku juurde. Soomes asub koerte verepank Helsingi Ülikooli väikeloomakliiniku juures vabatahtlike eestvedamisel juba aastast 2000.

Maaülikooli väikeloomakliiniku peaveterinaararst Kristel Peetsalu sõnas, et nad on koerte verepanga loomisele juba pikka aega mõelnud, kuid hetkel on nõudlus selle järele siiski väike. «Täisvere säilitamine ei tuleks kindlasti kõne alla, kuna see on liiga kulukas, samuti on abivajajaid suhteliselt vähe. Meie teeme kahe-kolme kuu jooksul paar vereülekannet,» möönis Peetsalu. Ta lisas, et kui neil kliinikus doonorkoera vajatakse, hõisatakse see tudengite seas välja ning abi saabub alati kiiresti.

Kodanikualgatuse korras on ka 2011. aasta veebruaris loodud internetis doonorkoerte andmebaas, kus veel palju koeraomanike numbreid kirjas ei ole. Andmebaasi hoidis seni püsti vabatahtlik Kadi Urbas, kellele Maris Luberg selle aasta septembris appi tõttas. «Vahel helistati mulle nädalas mitu korda, kuigi mu koer oli just hiljuti verd andnud. Seega mõtlesin, et tulen appi ja mõtleme parema lahenduse välja,» valgustas Luberg.

Kahepeale on nii mõnigi uus elu kingitud. Autor: Toomas Tatar

Kahekesi lisavad nad registrisse koeraomanike numbreid, kellele hädasolijad helistada saavad. Praeguseks on andmebaasis 27 doonorkoera viiest maakonnast. Kõige suuremate doonorite arvuga on esindatud Harjumaa ja Lääne-Virumaa, neile järgnevad Pärnumaa, Raplamaa ja Võrumaa.

Andmebaasi idee sai alguse Koertekoja foorumist, nimelt vajas ühe foorumi kasutaja koer õnnetuse järel vereülekannet, seejärel hakati koerte andmeid ja numbreid foorumisse panema. «Mõtlesin, et hädaolukorras on kliinikul või koeraomanikul sealt keerukas abi leida ja et oleks vaja paremat lahendust,» meenutas andmebaasi looja Kadi Urbas. «Selleks oli vaja lihtsalt ühte internetis seisvat tabelit, mis oleks kõigile kättesaadav.» Muuhulgas korraldab Urbas vabatahtlikuna juba viiendat aastat järjest heategevuslikku Mia jõulumaad, kuhu vähekindlustatud pered, puuetega inimesed ja lastekodulapsed tasuta sisse saavad.

«Sellega tegelemine on mulle õpetanud, et igast pisemastki liigutusest on kellelgi kasu,» rääkis Urbas. «Seega kutsun inimesi üles oma koeri kirja panema, sest see on hea viis maailma paremaks muuta. Doonori ja tema omaniku jaoks on vereloovutus ehk väike asi, kuid päästetava looma ja tema pere jaoks terve maailm.»

Koer võib aastas verd loovutada kaks-kolm korda, korraga kuni 450 milliliitrit. Enne vereloovutust võetakse koeralt vereproov. «Kuna protseduur kestab umbes tund aega, siis on eelistatud rahulikud koerad, kes suudavad selle aja vaikselt paigal püsida,» lausus Tiina Toomet. Vajadusel kasutatakse kerget anesteesiat. Verd võetakse veenist – kaela-, tagakäpa- või esikäpaveenist, tavaliselt just viimasest. Karv pügatakse, piirkond desinfitseeritakse ning veri kogutakse spetsiaalsesse kotti, kuhu on lisatud hüübimist pidurdav aine.

«Koerad vajavad verd peamiselt mürgistuste, suurte operatsioonide, traumade ja verehaiguste puhul,» nimetas Toomet. Selle kohta, kui paljud koerad aastate jooksul doonorkoertelt abi on saanud, puudub paraku statistika. Ent ainuüksi Tiina Toometi loomakliinikus on alates esimesest vereülekandest eelmisel sajandil tehtud seda protseduuri vähemalt poo­lesajale koerale.

«Oleme vajadusel alati doonorkoera leidnud,» rõõmustas Toomet. «Meie oma kollektiivi liikmetel on juba õige mitu koera, kes tegutsevad doonoritena. Kui neid miskipärast kasutada ei saa, siis helistame koeraomanikele, kes on doonorkoerte andmebaasis.» Toometi eelmine koer, bokser, aitas paljusid. «Ta oli ideaalne doonorkoer, kuna oli suur ja hästi rahulik. Minu praegune koer kaalub alla kümne kilo, mistõttu teda kasutada ei saa,» ütles Toomet.

Pärast vereloovutust on koera enesetunne üldiselt hea, kuid samal päeval oleks hea siiski vältida suurema koormusega tegevusi, nagu näiteks pikemad jalutuskäigud ja treeningud.

«Olen kuulnud, et mõnel koeral on pärast vereandmist küll natuke paha hakanud, kuid minu omal pole viga midagi. Kõige suurem väljakutse on ikkagi see, kuidas loom pikka aega rahulikult paigal püsiks,» märkis Luberg. Samuti võivad doonorkoerad tavapäraselt süüa. «Loomaarst peab enne vere võtmist veenduma, et loom on terve. Wundersternil on näiteks kontrollitud igemeid ja kuulatud südant.»

Vereülekandeid koertele tehakse veel näiteks Loomade Kiirabi kliinikus, Männimäe loomakliinikus Viljandis Männimäe kliinikus ja Pärnu väikeloomakliinikus.

Kassidele loomaarstide sõnul vereülekandeid üldiselt ei tehta, kuna takistuseks võib saada kaal, samuti on kasside puhul märksa olulisem veregruppide omavaheline sobivus, ning otsest vajadust kassile verd üle kanda tuleb ette haruharva. 

Esimesed vereülekanded koertele tehti Eestis 1990ndatel aastatel. Esimese tõelise vereülekande ühelt koeralt teisele tegi Londoni anatoom ja füsioloog Richard Lower aastal 1666.

Nõudmised

Doonorkoer

•    olgu terve

•    2–7-aastane

•    kaalugu üle 30 kg

•    olgu korralikult vaktsineeritud ja parasiiditõrje tehtud

•    ei tohi olla kunagi saanud ise vereülekannet

•    pole käinud viimase 12 kuu jooksul välismaal (Venemaal või Kesk-ja Lõuna-Euroopas), kust võib saada mõne vereparasiidi