Lombakas turumajandus

Foto: Paul Tammert

Eesti turumajanduslik majandusmudel on kui ühe pedaaliga väike sportauto, mille roolis rullnokk, kellel gaasipedaal kogu aeg põhjas. See kihutamine õnnestus päris hästi, kuni tee läks ülesmäge ja oli suhteliselt sirge. Kuid nüüd kui ületasime mäetipu ja tee läks kurviliseks, panime kohe puusse. Miks?

Äriühing kui gaas
Äriühing on individualistliku turumajanduse alus ja olemus. Praktikas tähendab see, et vabad inimesed võivad omal vabal tahtel panna oma raha (kapitali) kokku ja luua ettevõtte, et pakkuda tarbijatele paremaid kaupu või teenuseid, mis muudab elu kergemaks ja parandab elukvaliteeti. Eksportides oma toodangut, toovad nad täiendavat tulu Eestisse, mis lõppkokkuvõttes muudab meid kõiki rikkamaks.

 Äriühingu puhul on alati risk, et ärisse pandud kapital läheb kaotsi. Seetõttu peavad ärimehed tegema oma toodangut müües valiku, kas müüa kaupu soodsa hinnaga ja pikka aega või kõrge hinnaga ja ühe korra. Mõlemal puhul taotletakse «lisaväärtuse» kaudu rikkuse ümber jagamist, mis on tasu riski eest.

Eesti äripraktikas oli «gaas kogu aeg põhjas», kuna keegi ei tahtnud kahjustada äri. See aga põhjustab inflatsiooni, õigemini küll tarbijahinna indeksi kasvu, mis oli palju suurem kui Lääne- või Põhja-Euroopa riikides. Seetõttu peamegi kiirustama euro saamisega, sest «niipea kui auto taas korras ja gaas põhjas», hakkab ka kasvama tarbijahinna indeks ning kustub euro saamise lootus.

On tõsi, et kui meie hinnad jõuavad «Guinessi raamatusse» (millest me polegi enam väga kaugel) ja tarbijad lahkunud, hakkavad ka ärimehed mõtlema sellele, mis on Eesti majandusmudelil viga. Siinkohal võib ka paljudel lugejatel tekkida küsimus: miks ei tõuse hinnad Lääne- ja Põhja-Euroopa riikides samamoodi?

Ühistu kui pidur
Selleks, et auto teel püsiks ja ohu nähtavale ilmudes juht seda pidurdada saaks, peab autol olema ka piduripedaal. Turumajanduslikus mudelis on selleks ühistu. Kui hinnad tõusevad ebanormaalselt kõrgeks, siis võivad vabad inimesed omal vabal tahtel ühineda oma vajaduste rahuldamiseks ja asutada ühistu.

Ühistu hangib oma liikmetele kaubad või teenused otse tootjatelt ning jätab vahendajad koos oma «lisaväärtuse taotlusega» kõrvale. Tootja saab kindla mahuga püsiva käibe, mis maandab tema äririskid. Tarbija kasu on odavam hind ja sääst kuludes. Mida rohkem inimesi ühistuga liitub, seda suuremaks muutub hinnavahe ja mida suuremaid oste liige teeb, seda suuremaks muutub tema sääst. Ühistu säästust tekkinud kasu ei ole halvem kui äriühingu poolt makstav kasum - mõlemad teevad rahva rikkamaks. Tõsi esimesest saaks osa rohkem inimesi.

Eelöeldust tulenevalt on arusaamatu Eesti seadusloojate soov nimetada ühistut tulundusühistuks. Kõige levinumaks ühistuvormiks Eestis on korteri- või majaühistud, mille kaudu teenuseid ostes saavutavad elanikud märkimisväärse säästu. Tootmissfääris on või vähemalt oli ainsaks edukaks ühistuks E-Piim. Kaubanduses tegutsevad Tarbijate Kooperatiivid tegutsevad aga äriühingu põhimõttel ning suurem osa selle juhtidest ei saa ka ise aru, miks nende ettevõtet ühistuks või kooperatiiviks nimetatakse.

Terviklik majandusmudel
Vaadeldes majandusruumis toimuvat tegevust valitsuskultuuride mudelis, mille üks - vertikaalne telg kirjeldab kapitali ja teine - horisontaalne telg vabaduste jagunemist ühiskonnas, siis näeme, et vabas turumajanduslikus ühiskonnas tegutsevad üksteist tasakaalustades äriühingud ja ühistud, kusjuures mõlemad võõrastavad riigi bürokraatliku aparaadi sekkumist oma tegevusse.

Kui liberalistliku turumajanduse tasakaal rikutakse ja tekivad nn tõrked, siis annab see riiklikule bürokraatiale ja poliitikutest seaduseloojatele õigustuse piirata vaba ettevõtlust seadusloome ja muude administratiivsete meetmete läbi. Suurepäraseks näiteks sellisest mõtlemisviisist on IRL ettepanek piirata ettevõtlusvabadus seoses Tallinna Vee ebanormaalselt kõrge kasumimarginaalige.

Riiklik käsumajandus - mis on vaba turumajanduse vastandiks - ei loo ise midagi, see tegeleb vaid ümberjagamisega. Fondid, mida valitseb eliit, kinnistavad maarendi (agraarühiskonnas) või rahaintressi (industriaalühiskonnas) läbi rikkuse ebavõrdset jagunemist ühiskonnas ja välistavad muutused selle majanduslikus baasis. Tänases Eestis täiendab seda valikut veel Public-Private Partership.

Isalikul hooldusel põhinevas (paternalistlikus) ühiskonnas tegutsevad heategevusorganisatsioonid (Eestis mittetulundusühingud) jagavad raha vaestele kui nende häda ja viletsust ei saa enam ignoreerida. Seeläbi saab õiguse ka eliidi poolt valitsetud riiklik käsumajandus.

Kokkuvõtteks
Rahva enamuse elutingimused Eestis ei parane (viie rikkaima riigi hulka jõudmisest rääkimata), kuni pangandusringkonnad, riigi juhtkond ja seaduseloojad ignoreerivad - et mitte öelda diskrimineerivad - ühistulist ettevõtlusvormi. Ning lootus osta head kaupa odavalt äriühingust on sama tõenäoline kui jõuda silmapiirile. Seda saaks teha vaid läbi ühistulise ettevõtluse.

Kuid ka ühistulisel ettevõtlusvormil on omad puudused. Tõeliselt hea kauba ostmine odavalt eeldab valiku piiramist, sest muidu ei saavutata mastaabiefekti. Ja see ettevõtlusvorm ei sobi ärisse, kus on vaja langetada kiireid otsuseid ja teha suuri kapitalipanuseid.

Ühistulist ettevõtlusvormi ei saa arendada käsuga ülevalt - see saab hakata arenema alles siis kui mingi osa elanikkonnast muudab oma käitumismudelit. Seejuures tasub veel meeles pidada, et ühistud on kodanikuühiskonna vältimatuks aluseks, sest seda ei saa realiseerida almustega, mida riiki valitsev eliit või rikkad ärimehed jagavad omadest huvidest lähtudes.