Päevatoimetaja:
Aimur-Jaan Keskel

Tarantlid – ilusad, kuid ohtlikud lemmikud

Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Toimetaja: Hanneli Rudi
Copy
Tarantel.
Tarantel. Foto: Mihkel Maripuu

Ühes Eesti kodus kasvab 13 tarantlit,  üks ilusam kui teine ja üks mürgisem kui teine.

«Tarantlid on paganama ilusad, aga on ka teisi suuri plusse. Mõni liik nõuab väga vähe hoolt, ja söövad nad samuti harva. Vastupidi kassidele, koertele ja muudele loomadele ei vaja nad konkreetset tegelemist,» rääkis tarantlite omanik Anna-Liisa Põhjarannikule.

Naise sõnul on tarantel ääretult õrn loom ja sellepärast on tema koht kindlas ja stabiilses anumas/terraariumis. «Omal küll õnneks kogemust ei ole, aga tuttaval kukkus tarantel 10 cm kõrguselt ja ta tagakeha purunes. See suur tagaosa, mis tarantlitel on, on väga õrn! Sellepärast ei poolda ma ka nende terraariumist väljavõtmist,» rääkis ta.

Tarantleid on kahte liiki: ühed hammustavad, teised loobivad ärrituse korral karvu. «Päris nii see nüüd ei ole, et need karvad läbi terraariumi lendavad ja kohe otse silma. Pigem võivad need karvad sattuda käe peale ja sealt nühib inimene nad endale ise silma,» selgitas naine.

Ta kinnitas, et tarantlite pidamine puhas hobi – alates sobivate liikide selekteerimisest kuni nende kättesaamiseni. Tarantlitel on meeletult palju alaliike ja samuti on nende hinnad väga varieeruvad. «Iga kord, kui uute liikide tellimise peale mõtlen, võin neid nimekirjasid teha vist kümneid. Iga korraga praagin kellegi välja: kas on siis tegu liiga õrna liigiga, kes ei pruugi transporti üle elada, või on see liik halvatust tekitavalt mürgine,» sõnas naine.

Pikemalt loe tarantlite pidamisest Põhjarannikust.

Tagasi üles