Tunnistagem: kirjatuvi pistab jõulukaardi postkasti üha harvemini, pigem potsatavad need elektroonilisse meilboksi. Siiski leidub neid, kes eelistavad vana, aeglasemat, tunduvalt kallimat, kuid isiklikumat meelespidamise viisi.
Jõulukaart tigu- või elektronpostiga?
Kardan endast jätta hullu muljet, kuid valmistame kunstnikust abikaasa Andres Toltsiga kaarte ise ja igal aastal. Teeme neid abstraktses võtmes, alles said esimesed valmis ja asusime neisse teksti sisse kirjutama. Õigemini – mina kirjutan teksti, panen ümbrikule margi ja saadan teele, aga praegu olen alles h-tähe juures! Adressaate on üle 200, ja kõik nad saavad erineva kaardi ja teksti.
Enamik saajatest on välismaalased, kellega ma aastas rohkem ei suhtlegi, üks kolmandik aga eestlased. Ja eestlastele ma eriti pikalt ei kirjuta, nendega saab ju ikka suhelda. Kokku kirjutan kaarte viies keeles: eesti, vene, inglise, soome ja saksa keeles, rohkem mul keelteoskust pole. Kui palju aga saatmine maksma läheb, pole ma isegi arvestanud, kuid ajaliselt maksab see kaks nädalat. See on nagu aastaaruanne ja teada andmine, et oleme elus ja terved.
Neile, kelle kodust aadressi mul pole, saadame kaarte aga meiliga. Eelistan siiski jõulude ajal või juubelisünnipäeva kutse saata ümbrikus, sest nii on pidulikum. Tõsisem kuidagi ja isiklikum. Mulle see meeldib, muidu ma ju seda ei teeks.
Mida aeg edasi, seda kiiremaks on elu muutunud – kogu aeg on justkui tuli takus – ja seda enam olen hakanud kasutama jõulukaardi saatmiseks elektronposti. Töötaks ma iga päev üheksast viieni, vorbiks ma õhtuti kaarte teha, aga enamasti jõuan koju kell kaks öösel.
Üldjuhul saadan tervitusi võimalikult lähedastele inimestele, kokku on neid umbes 2000 ja kõigile paberkandjal saata pole lihtsalt aega. Pilt kaardil on tegelikult oma kätega kokkupandud kollaaž, mille pildistame üles ja mis lähebki saatmisele. Ülemöödunud aastal tegime pildil kujutatu plastiliinist, mullu plastmassist rõngastest, mida saab mustrina laduda, tänavu aga värvilistest maisipulkadest.