Margus Mägi, TTÜ filosoofiaõppejõud
Kommentaar: Eesti kartulikoored
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Juba mõnda aega võtab Eesti ühiskonnas maad rahulolematus. Inimesed tunnevad sügaval sisimas end petetuna: mitte ainult nende õiglustunne pole riivatud, vaid kogu ühise asja ajamises haigutavad suured «mustad augud». Vaba Eesti vorm (kartulikoored) on küll olemas, kuid sisu (kartuleid) mitte kusagil.
Me pärineme ühiskonnast, mis eitas järgmisi «asju». Esiteks, kaubalis-rahalisi suhteid, mis tingis naturaalsete vahetussuhete tekkimise, kus raha pole tegelikult raha, vaid riigi poolt tagatud tshekk teatud produktide saamiseks; teiseks, ühiskonna jaotumist omanikeks ja mitte-omanikeks, millega kaasnes omandussuhete kaotamine ja omanike eksproprieerimine (üldrahvalik omand); kolmandaks, vastastikustel õigustel ja kohustustel põhinevat tsiviilühiskonda, mis viis ühiskonna totaalsele riigistamisele (nn poliitiline ühiskond). Bolshevism, meile paremini tuntud kommunismina, tähendab tsiviil- ehk kodanliku ühiskonna täielikku eitust.
Eestile ja Ida-Euroopale on alates 1980ndate lõpust omakorda iseloomulik kommunismi (nõukogude korra) põhjalik eitamine. Tuntud ka kui «metsik kapitalism» või «rehepaplus», mis seab au sisse kõik selle, mida kommunistid eitasid. Selles ühiskonnas osutub kõik müüdavaks ja vahetatavaks, mis lõppkokkuvõttes põhjustab konkurentsivõitluse tulemusena tugevate monopolide tekkimise. Taastatakse eraomandi pühadus, mis kutsub esile kogu olemasoleva (ühiskondliku) vara ümberjagamise («ärastamine») ning ühiskonna totaalne riigistamine asendub turuseaduste piiramatu võimuga («hundiseadused»).
Selle poliitika arhitektideks Eestis alates aastatest 1991-92 on Siim Kallas, Mart Laar ja Lennart Meri (järjestus on oluline). Just viimane on «uuele» Eestile omase ühiskondliku korra hall kardinal. Meri sõnavõtt Pärnu metanoolijuhtumi kohta ja tema maja krundiga piirneva mereäärse maa sisuline erastamine on küll harvad, kuid mitte juhuslikud vääratused. Welcome to America!
Omal ajal (1843/1844) nägi «noor» Marx just nimelt riigis ja tsiviilühiskonnas ohtu inimese eneseteostusele. Ei ühes ega teises pole inimese vabadus saavutatav. Esimene allutab kogu ühiskonna iseendale ning lämmatab sel moel inimeste loomingulise energia (vrd NSVL). Teine küll vabastab terve rahva energia, kuid jätab seejuures iga kodaniku iseenda hooleks (vrd liberaalne turumajandus). Inimene kui loov olend pole kummalgi juhul suuteline oma olemust ühiskondlikult teostama.
Majandusliku efektiivsuse hinnaks on ühiskonna lõhestumine kaheks ning riiklik reguleerimine seiskab inimeste (ühiskondliku) arengu. Seetõttu vastandab Marx «poliitilise loom-maailma» «demokraatlikule inim-maailmale»: riik teeb meist poliitilised olendid ja tsiviilühiskond muudab meid loomadeks (lugegem A. Kivirähki «Rehepappi»). Viimasel juhul on küll vormi kohane demokraatia (erinevalt totaalsest riigist), kuid sisuliselt on see teisenenud rikaste inimeste («oligarhide») võimuinstrumendiks. Siit ka ühiskonna ja selle liikmete rahulolematus ning nõue «korra» ja «ausa poliitika» järele.
Sügavalt irooniline kõige selle juures on, et seda räägib meile demokraatlikult meelestatud kodanlane Karl Marx.