Jõululugu: eriline elu

Jõulud Foto: Lennart Rikk

Jõulud. See on ju imeline aeg! Meie pere polnud kunagi rikas olnud, aga

sellest hoolimata on mul tõeliselt kaunid jõulumälestused.

Õnnelik

olemiseks ei ole tegelikult palju vaja ning tihti leiame selle sealt, kust

otsidagi ei oskaks. Väiksena ma vist oskasin - kinkisin emale jõuluaja

puhul esimesed sammud, 24. detsembril aga kõndisin oma mängunurgast üle

toa kingikoti juurde ning kahmasin sealt mulle mõeldudki kaisulooma,

seejärel suundusin tagasi ja olin kogu õhtu üliõnnelik. Vähemalt nii on

mulle räägitud.

Mu esimesed päris oma jõulumälestused on seotud
jõulupuuga. Kuuse lõhn toas toob siiani mõnusa enesetunde ja näole
naeratuse. Mänglev elav tuli küünaldel, ehted hubaselt hämaras toas
säramas, nautisime koduseid Eesti jõulutoite. Parim osa õhtust aga oli
alles ees - ootasime ju Jõulutaati! Väiksemad lapsed käisid tihtipeale
ukse peal vaatamas, kas Jõuluvana sammub juba mööda ehitud kodutänavat
meie poole. Justkui salapäraselt aimates sõitis vanem vend - juba tubli
teismeline - talle tõukekelguga mööda lumist teed vastu.

Kuidas küll Jõulutaat oskas alati muhedalt nalja visata ja salmi eest kiita? Ja need
päkapikupoisid! Igal detsembrikuu hommikul võis sussi seest leida midagi,
mis teeb suu mõnusalt magusaks. Ning oma Lapimaa töökodades meisterdasid
nad just neid asju, millest Jõuluvanale kirjutanud olin. Mõne asja
tegemine võttis muidugi kauem aega ning seda võis loota järgmisel aastal,
kui ikka hea laps olla. Piparkookide tegemisel lõi terve pere kaasa -
igaühele leidus tegevust! Jõuludeks valmis ühiselt ka suur piparkoogimaja,
mis glasuuriga kaunistatult lausa keele alla viis. Nüüd aga võiksingi
alustada piparkookide küpsetamist - on ju need ise tehtud ikka kõige
paremad. Annan lubaduse tulevikus jõulud ka enda lastele ikka sama
mõnusaks ja mälestusväärseks muuta!

Kauneid jõule soovides,

Autor: Ermo Haas