Lehtpuudele pole Eestis turgu

Foto: Repro

Kuigi väärtusliku okasmetsa vastu pole Eestis huvi raugenud, raiutakse seda järjest vähem ning suurem osa lehtpuust jäetakse koguni metsa mädanema, sest sellele pole turgu.

Kuigi optimaalne raiemaht Eesti metsades on 12,6 miljonit tihumeetrit aastas, raiutakse sellest endiselt vaid pool. Vältimaks Eesti puiduressursi kvaliteedi langust, tuleks keskuse hinnangul suurendada lehtpuude raiet.

«Suur looduslik rikkus on tuulde lastud,» lausus metsakaitse- ja metsauuenduskeskuse direktori asetäitja Enn Pärt.

Viimase poolesaja aastaga on Eesti metsatagavara suurenenud hinnanguliselt 2,5–3 korda. Pärdi sõnul pole Eestis sellisel hulgal metsa olnud viimased 500 aastat. Samas on raie langenud tagasi 15 aasta tagusele tasemele.

Kasemetsad lagunevad

Viimastel aastatel on okaspuid raiutud 90 protsenti ja lehtpuid vaid 40 protsenti optimaalsest. Aastatel 2001–2007 jäi kasutamata 30 miljonit tihumeetrit lehtpuupuitu ja järgnevad aastad pole raieid suurendanud.

Lehtpuu alaraie on viinud raieküpse lehtpuuressursi kuhjumiseni. Eriti halb on hall-

lepikute seisund, millest suur osa on ületanud kriitilise vanuse ning alanud on puistute lagunemine.

Näiteks kui jätkata kaasikute raiumist aastate 2003–2007 mahus, on metsakaitse- ja metsauuenduskeskuse hinnangul 2040. aastal Eestis 250 000 hektarit 80-aastaseid ja vanemaid kasemetsi, mis lagunevad.

«Saja-aastases kaasikus on ligi 30 protsenti puudest mädad ning haaval ja sanglepal on tüvemädaniku osakaal kaks-kolm korda suurem,» rääkis Pärt.

Eesti peamistest puuliikidest on mänd ainus, mille puidu kvaliteet säilib üldjuhul suhteliselt kõrge vanuseni.

«Kogu lehtpuule ei ole turgu ja metsaomanikud on killustatud,» rääkis Pärt, kelle sõnul on Eestis 50 000 – 70 000 metsa­omanikku. «Kui inimesel pole otsest rahavajadust, siis ta ei võta müüki ette. Paljudele inimestele oleks abi tegusatest metsaühistutest, mis omaniku eest asjad ära korraldaksid.»

Pärt tunnistas, et looduse seisukohalt võiks puud metsa mädanema jäädagi. Samas majanduslikult on see raha tuulde loopimine.

«Võiksime väikeasulad viia puiduküttele ja see raha jääks Eestisse, kui me ei peaks gaasi ja õli eest maksma,» pakkus ta.

Omanikud tegid puhta vuugi

Ka Eestimaa Looduse Fondi juhatuse liige Kaupo Kohv nentis, et vajalikule mahule poole võrra alla jääv tuleneb eelkõige lehtpuude arvelt. «Eesti tööstusel puudub oskus seda materjali väärindada,» leidis ta.

Kohvi sõnul osatakse kodumaist lehtpuitu heal juhul vaid ahju ajada. Ta nentis, et näiteks lepikute puhul ei saa ka rääkida erilistest looduskaitselistest väärtustest.

«Probleemkoht on okaspuude raies, mis on siiani surve all,» rääkis Kohv. «Kuigi neid on viimase kümne aasta jooksul raiutud optimaalses mahus, mis nähti ette 2002. aastal, raiuti okasmetsa 2002.–2003. aastal räigelt üle, mitu korda rohkem kui võis. Seejärel kukkus puiduturg kokku.»

Suurimad raied toimusid Eestis 1990. aastate lõpus ja uue aastatuhande alguses, kuid mitte just kõige õigemal viisil. Raiuti rohkem kui võis kohtades, kus ei võinud.

«Maareformiga sai omanikuks igasuguseid inimesi ja müüdi metsaärimeestele, kes tegid puhta vuugi, või tegid seda ise,» meenutas Pärt.