Jõululugu:minu jõulusoov

Jõulud Foto: Lennart Rikk

Juba pea 35 aastat on jõuluõhtu minu jaoks üsna sarnaselt kulgenud. Sinna kuuluvad päevased askeldused köögis, et õhtul oleks laual seapraad ja hapukapsas, verivorstid ja sült ning oma küpsetatud saiad ja koogid. Õhtupoolikul toob isa tuppa kuuse ja lapsed ehivad selle. Seejärel võetakse jalge alla kirikutee. Mäletan, et kui olin umbes seitsmeaastane, läksin kirikusse oma kalli vanavanaemaga. Mina hoidsin kinni tema ühest käest ja vend teisest. Kui kiriku vahekäigus kõndisime, olid mul pisarad silmas. See oli nii kallis tunne, et saan vanavanaemaga koos, tema lähedal selles imelises õhustikus olla. Jõuluõhtu on minu jaoks ikka olnud aeg, mis lähendab inimesi, liidab eri põlvkonnad rohkem ühte. Ühine õhtusöök pärast kirikut loob erilise osaduse. Olen tundnud seal suurt rõõmu oma vanavanematest ja elanud kaasa oma venna laste ärevusele jõuluvana tulekul või heatahtlikult muianud, kui nad ukse taga uudistamas käivad, kas päkapikud on juba kingid kohale toonud.

Oli ka selline aeg, kus muutusin rahulolematuks, mil soovisin, et oleksime rohkem avatud ja jagaksime üksteisega rohkem seda, mis on meie südames peidus, seda, millest me iga päev ei kõnele. Jõulud tundusid pelgalt väline traditsioon, selle sisu oleks võinud olla kõigi meie jaoks märksa sügavam.

Ühel ajajärgul viis elu mind kodukohast kaugemale. Asusin elama paika, kus ma alguses mitte kedagi ei tundnud. Olin ihuüksi. Mäletan, kuidas ma esimesel äraolekuaastal ootasin jõule, ootasin seda kohtumist oma perega. Korraga sain aru, et polegi oluline, kui palju me üksteisele end avame. Oluline on see, et me oleme üksteisel olemas, et meil on inimesed, kes meid vajavad ja keda meie kalliks peame, isegi kui me seda ehteestlaslikult alati üksteisele välja ei ütle. Tookordsel jõuluõhtul olin eriliselt tänulik ja rõõmus.

Nüüd seisavad ukse ees mu seitsmekuuse tütre esimesed jõulud. Minu südamesoov on, et ka temal oleks kord nii palju head mäletada kui minul. Olen soovinud, et ta kogeks seda sama turvalisust ja armastust, mille loob jõuluõhtu, kuhu kuuluvad peale ema-isa veel ka vanavanemad ja teised lähisugulased. Suur oli aga mõni aeg tagasi mu kurbus, kui kuulsin lauset: "Seekord oleme kõik eraldi oma kodudes." Ma ei tea siiani, miks seekord nii on. Tean vaid seda, et katkenud traditsioone on hiljem raske taastada. Olin selle otsuse pärast väga õnnetu, tundus, et midagi nii erilist ja ühendavat on purunenud. Nüüd aga olen olukorraga leppinud ning suunanud oma tähelepanu ja mõtted sellele, kuidas oma kodus, oma väikese pere keskel see õhtu meeldejäävaks ja eriliseks muuta. Kahtlemata võtan eeskuju sellest, kuidas mu sünnikodus on jõule tähistatud. Samas lisandub sellele ühine jõuluevangeeliumi lugemine ja palve - see on midagi imepärast, mis ühendab inimesed kõige sügavamal tasandil ja avab nad üksteisele. Kindlasti soovin ka sõnades väljendada, kui palju mu kallid pereliikmed mulle tähendavad. Armastusesõnu ei saa olla kunagi liiga palju. Üle kõige soovin aga, et armastus hoiaks kogu elu meie koduukse tütrekesele lahti ning et ta võiks alati kindel olla, et jõuluõhtul ootab kodu teda eriliselt - kaunis ehtes, maitsvate roogade ning armastavate südametega.

Autor: Merle Ajaots-Siimut