Jõululugu: minu jõulud

Jõulud Foto: Lennart Rikk

Mäletan selgelt üht Toomapäeva hommikut-ega ma siis teadnud et Toomapäev, alles hiljem said paljud asjad selgeks- vanaisa koos isa , onu ja naabrimehega olid kuidagi tõsised ja vaiksed. Ema pani hommikul suure paja alla tule ja köök oli täitunud kohe- kohe keema hakkava vee kohinast. Suured mehed istusid laua taha ja vanaisa kallas miskit klaasidesse, mille joomise järel tehti krimpsus nägu - ju seal siis mingi väga kibe kraam sees oli. Siis tõusti ja mindi. Korraga oli rehalse alt kuulda meie kesiku meeleheitlikku kisa. Tormasin hirmust vanaema juurde ja surusin end tema vastu. Kõik jäi vaikseks.

Julgesin silmanurgast piiluda ja nägin aknast, kuidas meie notsu läbi lumehangede metsa poole silkas, mehed tema kannul. Nüüd kamandas memm meid tagumisse tuppa ja käskis juturaamatu välja tuua. Nii me siis seal hingevärinal memme jutulugemist kuulasime, ise aeg- ajalt ukse poole piiludes........

Sellisena on sööbinud mällu üks hommik minu lapsepõlvest. Varsti istusid mehed köögis laua ääres ja ema tõstis neile ette aurava käkivaagna ning sibulaga praetud maksa- nii oli see kombeks, et seatapjad ikka esimesena „värsket" maitsta said. Meie köögis oli lahmakas leivaahi, mille kohal vanaisa soojas kasvatas linnaseid- mäletan selgelt nende imalat lõhna ja seda, kuidas taadu neid segamas käis- jõuluõlle linnaste kasvatamine oli ikka ainult tema töö. Kui mustemad toimetused said tehtud, hakkas ema kraamima - kõik nurgad ja nurgatagused said üle vaadatud ja puhtaks pühitud. Meie köögil oli värvimata puupõrand- seda aitas vanaema nühkida, ise toolil istudes ja jupiti end edasi lohistades - memm oli nimelt invaliid. See lõhn, mis põrandalaudadest üle elamise tõusis, oli fantastiline ja kui triibulised kaltsuvaibad veel laotatud said, tuli tuppa tunne, mida ei saagi seletada.

Jõululaupäeval tõi vanaisa metsast kuuse. Oli teine veidi lumine ja kuuse alla kogunes kenake loik. Vanaema sidus sibulaõuntele sabasid külge ja meie lapsed riputasime neid rõõmsalt okstele. Küünlad võeti karbist ,sätiti kullaste käbide ja munadega kaunistaud küünlajalgade sisse ning memm keeras need siis okste külge kinni. Köögis oli kaetud pikk söögilaud- kõik see, mis eelnevatel päevadel potis podisenud ja ahjus särisenud, oli nüüd vaagnatele, kaussidesse pandud. Aga enne, kui ise lauda istuti, läksime koos lauta- tavaline ruum tundus sellel õhtul kuidagi eriline: Mustik, meie pere lehm,kes ikka armastas sarvedega vehkida ja omal moel pidevalt rahulolematust avaldada ning lambad , kes tulijat alati häälekalt tervitasid, olid kuidagi rahulikud ja... ütleks isegi, et väärikad.

Memm oli oma karkudega tulnud kaasa ja riputas lambuaiale sinikirja käpikud. Peost poetas ta leivapala villakandjatele nina ette ja tänas, et tal perele suka- soki- käpikulõnga jätkus. Mustikki sai oma leivatüki ja Kuke Kusti ning tema kaasad said terakünasse toeka lisaportsu. Notsa aedik oli vaik ja sellest mindi tasasel sammul mööda. Laut oli täitunud nohina ja nagistamisega, Kusti kokutas ja näitas oma uhkeid sabasulgi, otsekui soovides kõigi nimel pererahvast tänada- soovisime meiegi neile häid pühi ja läksime tuppa- sellel öösel ei kustutatud laudas tuld.

Nüüd oli aeg meilgi lauda istuda. Neid ridu kirjutades tulevad meelde lõhnad ja maitsed, mida elus enam kunagi kogenud pole. Eriti jäi meelde jook, mis lastele väga maitses- millest see tehtud oli, ei teagi, aga igatahes läks isa rehalse alla ja tegi meile rukkiõlgedest kõrred, läbi mille seda maitsvat

vedelikku luristasime. Suurde tuppa olid põrandale laotatud rukkiõled, millel siis pikutati ja igasugu lõbusaid asju tehti - mäletan, et üks tegevus ajas mind hirmsasti ärevile ja ma avaldasin meeleheitliku nutuga rahulolematust selle vastu, et minu ema - isa jalad kokku seoti ja siis nad pidid ümber meie kõndima. Teistele tegi see hirmsasti nalja, aga mina arvasin, et tegu on suure ülekohtuga minu vanemate suhtes. Nüüd aastate pärast sain teada, et see oli vana komme, siduda vastabiellunuil jõuluõhtul jalad kokku- siis pidid nad eluks ajaks kokku jääma.

Ja siis ....tuli Jõuluvana- huvitav, huvitav- tema kingitused olid ema kandekoti sees ja tagurpidi keeratud kasukas meenutas kohati taadi oma. Aga kui ta oma kotist võttis välja minu esimese tõelise mänguasja- suure pruuni Mõmmi, kadus igasugune umbusaldus ja oli selge, et tegu ikka tõelise Jõulumehega. Mulle ja vennale oli veel karp marmelaadi, kus ilusad suured õunad pildiks peal ja kumbki meist said karbi tõelisi jõuluehteid.
Täna pea pool sajandit hiljem on mõni neist veel alles ja igakord, kui ema juures neid kuusel näen, tuleb see imeline jõuluõhtu meelde. Aga rohkem ,kui neid säravaid ehteid , igatsen ma seda sibulaõunte ja kuivavate põrandalaudade lõhna ja seda rukkiõlgede salapärast sahinat jõulukuuse all ja seda, et kogu pere on koos.

Autor: Reet Kaljula