Jõululugu: meenutus ajast, mil Näärivana Jõuluvanaks pidasin

Jõulud Foto: Lennart Rikk

Minu lapsepõlves ei külastanud meid mitte Jõuluvana, vaid Näärivana. Meil ei olnud jõulud-hoopis näärid. Paljulugenud lapsena teadsin, et mujal maailmas tähistavad inimesed kord aastas Jeesuslapse sündi, kannavad söögilauale head-paremat ja saavad siis kingitusi punase kuuega habemikult taadilt, kes kangesti meenutas mullegi tuttavat Näärivana.

Oletasin seetõttu, et millegipärast on Jõuluvana meie maal ümberristitud ja nääridki on tegelikult teisiti nimetatud jõulud. Arusaamatuks jäi vaid see, mille pärast meil need pühad teisel ajal olid, kuid

oma lapsearuga ei hakanud ma selle üle pikemalt juurdlema. Jeesuse sünnilugu näis ilusa muinasjutuna, mida küll vaid vähesed lapsed minu tutvusringkonnast kuulnud olid. Kuna keegi mind usuküsimustes harima ei tükkinud, siis keskendusin ma enda meelest nende talviste pühade kõige olulisemale küljele ja selleks oli loomulikult kinkide saamine. Enamiku kingitustest tõi muidugi Näärivana.Võibolla ei pane te mulle pahaks, kui ma teile nüüd oma elu ühest toredaimast päevast pajatan. See oli minu "jõulude" ajal, seega mitte just oluliselt mööda ülesantud teemast.

Viin teid aastakümnete tagusesse aega, mil väikese kaluriküla kultuurimajas valmistuti vastu võtma aasta oodatuimat külalist- nääritaati. Ettevalmistused selleks ei erinenud kuigivõrd praeguse aja kooli jõulupidude omadest. Vaid rahvast kogunes toona palju rohkem, sest peale koolilaste tulid alati ka nende vanemad, õed- vennad, tihti vanavanemad ning vahel isegi tädid ja
onud. Kokku sai päris korralik rahvamass, mis üsnagi avarasse saali vaevu ära mahtus.
Kuskil nurgas kordas keegi sosinal luuletusi, muusikaõpetaja ajas valjuhäälselt laululapsi kokku, kohmetud jänkukõrvadega esimese klassi juntsud üritasid lava taga veel viimast lihvi oma näidendile anda ja vanem õpetajanna ähvardas kampa veiderdavaid poisse saalist välja
saata. Kõik nagu ikka, kui kokku tulevad ootusärevusest kannatamatud lapsed. Mina olin sellel
mälestusväärsel päeval juba kolmanda klassi õpilane, seega enda meelest päris suur laps ning üritasin väärikat rahu säilitada...käed küll kippusid higistama ja tahtmatult avastasin ennastki pobinal salme kordamast, kuid vähemalt ei läinud ma teiste plikade juurde, kes närviliselt itsitades nii mõnegi vanatädi hukkamõistva pilgu pälvisid.

Suur saal oli kaunistatud põhiliselt paberist vanikute, lumehelveste ja ketikestega. Selleks päevaks sisse toodud kuusk säras värviliste elektrilaternate valguses. Tollel ajal ei olnud sellist kulda- karda nagu praegu ehtimiseks kasutatakse- kaunistused valmistasime ise ja vahel juhtus, et mõni ammu kooli lõpetanu tundis ära enda tehtud pisut kipaka ehteasja. Mäletan, et ootasin
väga seda aega, mil minulgi lubatakse saali ehtida, esialgu aga jäi kogu töö suuremate laste teha. Minu meelest oli see ääretult ebaõiglane.

Tavaliselt kostus mingil hetkel väljast valjut kuljustehelinat. Õnneliku kokkusattumusena olime just selleks ajaks oma kohtadele kamandatud ning saal vaikseks jäänud. Siis avanes uks ja raskel sammul astus sisse suure kotiga õlal punase kuuega pikahabemeline taat, vitsakimp vöö
vahel. Tõsi küll, ma ei näinud kunagi, et ta seda kasutama oleks pidanud, sest tema tulekust saadik olid saalis üksnes paid lapsed. Taadi selja taga rassisid abivalmilt ülejäänud kingikotte vedades vanemate klasside poisid.

Pärast vastastikku tervitamist tundis Näärivana loomulikult kohe huvi, et kas oleme
sellel aastal olnud ikka head lapsed, mille peale alati vastasime üksmeelse -jahhh!

Meie kool polnud suur, kuid kuna kõik ükshaaval oma kingitustele järgi pidid minema ja neid
pakke enamasti rohkem kui üks oli, siis kulus kenakesti aega, enne kui kõik oma kohustuslike salmidega ühele poole said ja lõpuks istuma lubati.

Kingitusi jagati klasside kaupa ja seisma pidi Näärivana juures seni, kuni kostus viimane nimi ja taat tühja koti kõrvale tõstis. Peab ütlema, et tegu oli ülimalt kannatliku vanakesega. Ta kuulas naeratades ära pika muusikalise eeskava, vaatas kergelt muheledes näidendit ning lisaks sai veel suure portsu salme, millest enamik kippus korduma.
Tollel aastal sain ma päris palju kingitusi, seega lõppesid minu varutud luuletused enne kui mulle mõeldud pakid kingikotis. Mäletan tänaseni ühte salmi, mille suutsin- viimaseid kinke vastu võttes -esitada nõnda soravalt, et ei käed ega jaladki enam värisenud. Praegu on peod palju lühemad.

Tollel ajal polnud kombeks kinkida kõikidele lastele täpselt ühesuguseid kommipakke koos raamatu või muu sarnasega. Kingitused tõid laste vanemad ja sugulased. Klassikaaslased tegid
üksteisele loosipakke.

Kuna lastele taheti rohkete pakkidega rõõmu valmistada, siis keerati vahel erinevatesse paberitesse näiteks sall ja kindad. Kingitused toodi kultuurimajja juba varakult. Teadsime loomulikult, et need on meie emadelt- isadelt, sõpradelt, vanavanematelt- kuid Näärivana kingikotist võetuna oli kingitustel hoopis teine hõng. Koju kuuse alla ei osanud ma mingil kummalisel põhjusel kinke oodata ( kuigi teadsin päris Jõuluvanast ja tema imelisest saanist, mis kõikjale jõuab)... võibolla piisas mulle nendest, mille võlts Jõuluvana nääritaadina tõi. Teatud kõhklus, et ehk on siiski tegemist ehtsa taadiga, jäi loomulikult ikka püsima.

Pärast pidu, kui olime Näärivana suure -head teed!-
mühinaga ära saatnud (enamik meist, väiksematest, hoidis samal ajal pilku oma kinkidel ja
näppis hajameelselt paberit puruks), lubati meid lõpuks ometi koju, kus asusime ennast kingitustekuhjast läbi närima. Tavaliselt järgnes ühine pidusööming ja lõpuks läksid kõik väsinuna magama.

Tollel aastal aga läks kõik teisiti. Me ei asunudki kohe sööma- tühja kõhu kurtmise peale lubati
meil suure üllatusena kommikotid lahti teha. Lisaks manitseti mitu korda, et me elamist segi ei keeraks ega muid rumalusi ette ei võtaks. Peagi tulid meile külalised, naabritüdrukud oma vanematega. Natukese aja pärast lisandus veel paar ümbruskonna last. Mingil hetkel aga tõmbas meie tähelepanu maiustustelt eemale tugev koputus uksele. Imestasin, et keegi avama ei tõtta. Ümber vaadates märkasin ülipidulike nägudega täiskasvanuid seisamas ja mul hakkas pisut kõhe. Vanaema avas lõpuks ukse ja ma tundsin kohe, et see, kes sealt sisenes, oligi õige Jõuluvana. Tal oli pikk valge habe ja seljas pehme punane kuub.

Jõuluvana istus toa keskele tõstetud toolile ja jällegi kord asusime me oma salme ette lugema. Mul oli millegipärast nii meeletu hirm, et süda tagus rinnus- mitte ei mõista, miks ma seda sõbralikku vanataati nii väga kartsin- kuid kingikotist välja tulnud pakid tõstsid meeleolu varsti kõrgele.Võib ütelda, et peagi hakkas suurest õnnest ringi käima. Tollel ajal polnud lastel veel nii palju erinevaid asju, nagu praegu. Enamasti tehti meile siiski praktilisi kingitusi. Sel õhtul aga lausa külvati meid üle mitmesuguste mänguasjadega- tühiste, kuid samas kauaigatsetud leludega. Kaks kingitust aga olid jäänud õue ootama. Läksime vanema naabritüdrukuga neid vaatama ning leidsime eest väikesed lastele mõeldud soomekelgud. Mäletan, et piilusime Saani otsides ringi, kuid ei näinud seda kuskil. Kuidas oleksimegi saanud näha, sest nagu hiljem meile selgitati, on see nähtamatuks võlutud. Ilmselt muutub Jõuluvanagi nähtamatuks, kui saaniga taevasse tõuseb, muidu oleks teda juba ammu märgatud.

Veidi aega meie juures olles, kuid söögist-joogist keeldudes asutas taat ennast lõpuks minema. Teda nutuga vastu võtnud pisike naabritirts saatis ta nüüd samamoodi pisaratega minema. Suurematel lastelgi oli kurb, kuid kui pilk saadud kingitustele langes, kippusid jalad tahtmatult rõõmutantsu vihtuma.

Tolle õhtu lumm on minu südames tänaseni.

Loomulikult sain ma kunagi hiljem teada, et meile tõi kinke hoopis vana naabritädi, kellel oli seljas pikk punane hommikumantel ja ees vatist tehtud habe...

Vaid võõrvallutajate käsud ja sissetoodud kombed võtsid meie rahvalt pikaks ajaks jõulupühad. Minu lapsepõlves aga olid minul need siiski -ilma mingi tagamõtteta- olemas.

Selline müstiline aeg, mis paneb kivid inimkeeles rääkima, toob meie hoovile võlutud saani ning muudab naabrimemme punase kuuega pühaks taadiks...

Võibolla peaks igaüks meist otsima endast üles lapse, kes kunagi imedesse uskus ja ehk muutub ka maailm kaunimaks.

Rahulikke ja meeldejäävaid jõule kõigile!

Autor: Maarian Rand