Raivo Vare: Eesti pärast eurot – milline uus edulugu?

Raivo Vare. Foto: Peeter Langovits

Arengufondi nõukogu esi­mees Raivo Vare kirjutab, et eurotsooni pääsemine on ilus unistus ja hea eesmärk, kuid me peame mõistma, et sellega ei saabu ajaloo lõpp.

Seda lugu ajendas mind kirjutama Tallinna Tehnikaülikooli aulas 25. novembril Eesti Koostöö Kogu ja Eesti Arengufondi poolt koos Eesti Tööandjate Keskliidu, Eesti Suurettevõtjate Assotsiatsiooni ja Eesti Kaubandus-Tööstuskojaga korraldatud konverentsi «Eesti peale eurot: Eesti otsib uut lugu» ettevalmistamise käigus üles kerkinud teemad ja arvamused.

Eelduseks usk ja veendumus, et Eesti kui üks väikseimaid mittesaarelisi omakeelse kõrgkultuuriga riike maailmas on unikaalne ja vajab mõtestatud ja perspektiivitundega süsteemset arendamist.

Seejuures seavad nii kriisis ilmnenud kui ettenähtavalt kriisijärgsel perioodil muutuvas maailmas toimima hakkavad trendid meid uuel kümnendil uute väljakutsete ette. Ning kriis pole neid trende muutnud. Senine edulugu on ammendumas. See eeldab ka ettenägevat sihiseadmist ja uudseid lähenemisi.

Jooksvale – ka kriisi – administreerimisele lisaks arengu juhtimist. Reaktiivsusele lisaks proaktiivsust igal tasandil, mis eeldab aga toimuvate arengute mõtestamist ning sellest tulenevalt selget ja pikaajalist eesmärgiseadmist igal tasandil.

Nõukogude aja pärandiga põlvkondade asemel areenile astuva, vabas Eestis sündinud põlvkonna motiveerituse mõistmist ja kasutamist meie ühiskonna ja riigi arengu hüvanguks, mitte teistele arenenud riikidele loovutamist.

Eesmärgiks võiks olla mõtleva Eesti jagatud arusaama arendamine meie arengu eesmärkidest ning nendeni jõudmise teedest uuel dekaadil ja kiiresti muutuvas maailmas.

Kogu idee sai alguse arusaamast, et (loodetavasti) euro tuleb ja me suudame seda küllaltki karmide meetmete abil tagada, et mahtuda vajalikku Maastrichti kriteeriumide Prokrustese sängi. Kuid kui see õnnistatud 1. jaanuar 2011 kord käes on, siis ega meie ajalugu ei lõpe, ka ei saabu sellega paljude seas nii igatsetud «olesklemise talumatu kergus».

Lõpmatult liht­enesepiiramisega ka tegeleda ei õnnestu, isegi siis, kui väga tahaks ja loodaks... Ega ole ka mõtet. Euro järel algab uus etapp ja selleks peab juba täna valmistuma. Olgu sealjuures kriis õue peal või paistku uuesti kriisist vabanenud maailmas päike, mis, teadagi, tõuseb idast.

Samas, intuitiivselt tundus, et eesmärgistatud projektipõhine lähenemine on meile üpris iseloomulik ja mõneti paratamatu. Rääkis ju ka meie president oma konverentsiesinemises, et Eesti rahvas on kuidagi väga projektipõhine.

Meil oli 19.–20. sajandil alguses eesti keele ja kultuuri arendamise ning eestikeelse põhihariduse juurutamise projekt. Seejärel Vabadussõda ja iseseisvuse saavutamise, maailmasõjas ellujäämise, oma keele ja kultuuri säilitamise ning Nõukogude Liidust väljapääsemise projekt, seejärel Euroopa Liitu ja NATOsse sissepääsemise projekt.

Nüüd eurole ülemineku projekt. Kusjuures, paljudel juhtudel on seatud eesmärgid saavutatud isegi alguses suhteliselt väikese õnnestumise tõenäosuse juures.

Mõttekäik oligi meil alguses selline: kena, euro-eesmärgi me saavutame, aga mis saab edasi? Nagu formuleeris konverentsil tabavalt Marju Lauristin, saab Eesti eurole ülemineku varjus praegu vabandada paljusid asju, kuid pärast ühisraha saamist peame leidma uued sihid. Kuidas mõjub euro tegelikult ja kas selle saavutamisest piisab, et edaspidi olla automaatselt majanduslikult edukas ja konkurentsivõimelisem, muretult elada ja areneda?

Mitmed näited – Kreeka, Portugal – andsid aimu, et nii see pole. Euronõuete täitmine pole taganud automaatset majanduskasvu ega struktuurseid reforme, pole aidanud lahendada põletavaid sotsiaalprobleeme, suurendada tööhõivet. Euro tulek vaid stimuleeris spekulatiivset varadesse investeerimist, mitte pikaajalist investeeringute tulva edu tagavatesse tootmistehnoloogiatesse ja teenustesse.

Meie avatud majandusmudeli edu on niivõrd seotud meie atraktiivsusega investorite silmis, et on vaja uut edulugu, nagu seda oli meie eelmine, üleminekuetapi edulugu.

Lugu, mis veenaks neid investeerima pikemaajaliselt jätkusuutlikesse majandussektoritesse. Sellise kuvandi või uskumuse tekitamine aga hõlmab nii atraktiivset majanduskeskkonda kui ka riigi toimemehhanismide efektiivsust ja inimesi motiveerivat elukeskkonna kvaliteeti.

Vaid nende olemasolul on võimalik luua usutavat ja mingist hetkest juba oma elu elama hakkavat, «isemüüvat» eduka Eesti lugu, mida rahvusvaheliselt tähistatakse terminiga «country story».

Seepärast ei saa me kuidagi mööda ka riigi ees seisvatest valikutest ning riigi enda töö korraldamise efektiivsemast mudelist. Ilma selleta pole mõtet rääkida eduloost.

Seda enam, et meie eelmise, üleminekuperioodi jooksul oli täiesti loomulikel põhjustel eesmärgiks oma riigi ülesehitamine ja kindlustamine. Pärast ELi ja NATOsse jõudmist ning üldise majandusbuumi ajal tundus isegi, et on saavutatud kõik, mis saavutada on, ja ühiskonnas tekkis teatud nõutus edasiste «suurte eesmärkide» suhtes.

Eelneva foonil on mõistetav, miks algselt majandusliku fookusega projekt hakkas konverentsi korraldajate ettevalmistavate mõttetalgute käigus laienema.

Põhjuseks arusaam, et üritus ise peaks olema vaid algatava iseloomuga, andma stardipaugu aruteludeks ja ettepanekute väljatöötamiseks, mida saaks arutada otsustajate tasandil, pidades silmas järgmist, post-euro-perioodi.

Praegu on selleks igati viimane aeg. Kuid mis veelgi olulisem, me ei saa piirduda vaid puhtmajanduslike aspektidega, sest tegelikult on majanduse seosed teiste meie ühiskonna ja riigi elu aspektidega niivõrd tugevad, nagu ka nende vastastikune sõltuvus.

Nüüd loodamegi, et korraldaja-organisatsioonide konverentsijärgsetest aruteludest ja töögruppidest võrsuvad kevade lõpuks ideed ja ettepanekud, mille pinnalt ühiskondlik diskussioon Eesti pikemaajalistest arenguprioriteetidest saaks sisulisemalt edasi minna ning viia meetmete kavadeni, mis, kasutades ära euro tulekut ning muid rahvusvahelise ja riigisisese ühiskondlik-majandusliku keskkonna asjaolusid, võimaldaks meil elada läbi tõelist uut edulugu. Nüüd juba euroga.

Probleemide lahenduseks on vaja eelkõige neid mõista ning määratleda eesmärgid, mis aitaksid probleeme lahendada ja midagi reaalselt saavutada. Eesti poliitdiskursuses ja -mõttemaailmas on valitsevaks muutunud kaks lähenemist.

Esimese järgi on kõik, mida vaja teha, seotud maksimaalselt ettevõtlust soosiva keskkonna loomisega, eelkõige regulatsioonide ja mängureeglite kontekstis, ning madala maksustamiskoormuse hoidmisega. Iseenesest igati otstarbekas lähenemine, kuid samas pole see ka kogu tõde.

Teise lähenemise järgi peaks me seadma endale eesmärgiks Skandinaavia naabrite ja suurte eeskujude heaoluriigi mudeli, mille saavutamise eelduseks on nende kasutatud meetodite maksimaalne ja kiirkorras kopeerimine.

Samas on näiteks ka eurotsoonis hästi toimivas Soomes ilmunud murepilved. Meie kipume arvama, et kui oleme ehitanud sellise heaoluühiskonna nagu neil, siis ongi meil «ajaloo lõpp» käes.

Soome tuleviku prognoosijad on aga hakanud murega välja ütlema, et nende praegune heaolumudel pole jätkusuutlik, kui nad jätkavad samasuguse majandusstruktuuri ja avaliku sektoriga ning sotsiaalsete koormuste jaotusega.

Seega, kas on ikka tark püüda kopeerida möödunud aegade edu või on targem liikuda sinnapoole, kuhu meie suured eeskujud ise püüavad minna? Mitte püüda tulutult järele jõuda, vaid liikuda samas suunas, kuhu nemadki. Viimane on ju palju mõistlikum, kas pole?

Me kõik tahaksime elada Rootsi- või Soome-sarnases heaoluriigis ja nautida sotsiaalset turvalisust, mida aga nende praeguse mudeli ajanihkes ja uues globaalses keskkonnas kopeerimisega piirdudes kindlustada pole lihtsalt võimalik.

Seega on vaja leida teatud optimaalne, meie enda võimetele ja võimalustele vastav arengutee, mis võtab erinevatest mudelitest parima ja sünteesib selle meie oma teostunud «edulooks».

Kuid ükskõik millise lähenemise puhul on eelduseks, et lahendus peitub riigi poliitikas ja tegevuses. Samas, euro-diskussioonis kumab tagapõhjal selgelt läbi arusaam, et euro peaks aitama meid automaatselt ihaletud heaoluühiskonnale lähemale.

Kuid ka Soome näide annab aimu, et euroga pole sel eriti pistmist ning hoopiski on vaja tekkivaid probleeme ette näha ja targalt eesmärke seada ning nende saavutamiseks tõsiselt pingutada.

Muidu juhtub nagu Kreekaga, kes teatud «loomingulise raamatupidamise» abil küll lipsas eurotsooni, kuid jäi siis nautlema. Seda muret, et eestlased «Kreekat ei teeks», on väljendanud rahvusvaheliste institutsioonide kõneisikud ja otsustajad, arutledes juba vähem meie suutlikkuse üle eurokriteeriume täita, kuid üha enam meie jätkusuutlikkuse üle pärast euro tulekut.

Sellest on kergem aru saada, kui lugeda üsna hiljutisi sõnumeid. Näiteks Financial Timesis kirjutati, et Kreeka rahaasjad on kohutavas seisus, riigieelarve defitsiit läheneb tänavu lausa 13 protsendile SKTst, avaliku sektori võlakoorem aga on mahajäänud majandusstruktuuri ja vähese konkurentsivõimekusega riigis jõudnud 135 protsendini SKTst.

Ükski valitsus pole siiani midagi ette võtnud struktuursete reformide osas ja riigi konkurentsivõime on kahanenud uskumatu kiirusega, sest reaalne vahetuskurss on 2006. aastast tugevnenud 17 protsenti. Ning, nagu väideti Financial Timesis, kui Kreeka poleks eurotsoonis, oleks riik kindlal pankrotikursil.

Ka viimase aja teated riigireitingu alandamisest on selle tunnistuseks. Eurotsoonis olemine kui ainuke päästerõngas aga räägib samas just euro kasuks...

Seepärast on meil viimane aeg mitte ainult pingutada eurokriteeriumide pärast, vaid ka alustada planeerimisega, kuidas parimal viisil hakkama saada uues olukorras pärast eurot ja praegust kriisi, viimast parimal viisil ära kasutades, mitte ainult selle tõttu kannatades.

Adekvaatne enesepeegeldus ja Eesti arengu sõlmprobleemides arusaamisele jõudmine jätkuva laiapõhjalise arutelu abil on seejuures eelduseks, et sõeluda paremini välja võimalusi ja teha teadlikke valikuid, mis meil järgmisel kümnendil ees seisavad, leidmaks lahendusi Eesti jätkusuutlikuks tulevikuks pidevalt muutuvas maailmas.

Konverentsil esinenud tippjurist ja juhtiv Eesti põhiseaduse koostaja, kunagine justiitsminister, vandeadvokaat Jüri Raidla ütles, et kuigi seni on Eesti riik hästi arenenud, hakkab see etapp Eesti riigiorganisatsiooni arengus tema hinnangul lõppema ning järgmisse etappi sisenedes tuleks läbi viia riigi reorganiseerimine, et riiki väiksemate kuludega ülal pidada.

Sest meie riik on liiga kohmakaks ja kalliks muutunud. Ilmekaks näiteks sellest on ka asjaolu, et vaatamata jooksvas kriisis ligi 20-protsendilisele SKT langusele (ehk lihtsamalt öeldes meie avalikku sektorit toitva majanduse kokkutõmbumisele), tohutule tööpuuduse kasvule ning maksutulude prognoositud 15-protsendilisele langusele järgmisel aastal võrreldes «hea» 2008. aastaga, on ka meie tulevasse riigieelarvesse aastaks 2010, mis tegelikult on otsustava tähendusega euro tulekul, programmeeritud vaid vähem kui üheprotsendiline eelarvekulude vähendamine 2008. aastaga võrreldes! Ilmselt pole me suutnud optimeerida oma kulutusi ja pole täielikult kohanenud muutunud olukorraga.

Samas peaks väiksel riigil olema suurte ees eeliseks just võimekus muutuvas keskkonnas kiiresti kohanduda. Eesmärgiks peaks olema mõjus ja tegus riik, mis tähendab, et riik peab Raidla sõnul olema ettenägelik ja efektiivne. Mõjusus tähendab riigi efektiivset igapäevast toimimist ning tegusus selle teadlikku arendamist.

Nüüd, 18 aastat pärast taasiseseisvumist ja viis aastat pärast Euroopa Liiduga ühinemist, on Raidla arvates õige aeg läbi viia riigi kui organisatsiooni inventuur. Riik hakkab muutuma hoomamatuks, oleme sukeldunud ülereguleerimisse, ütleb Raidla.  

Au sisse tuleks tõsta majandusteadlase ja endise ministri Jaak Leimanni juba taasiseseisvumise alguses käibele toodud õigusökonoomika ehk uute regulatsioonide tegeliku majandusliku mõju ja maksumuse arvestamine. Raske on mitte nõustuda, et õigusloomeline asendustegevus tuleks lõpetada.

Loogiline oleks, kui riigikogu esimees oma jõululäkitust või aastavahetuse tervitust öeldes ei paneks rõhku sellele, mitu õigusakti riigikogu vastaval aastal vastu võttis. Uute seaduste ettevalmistamine ja vastuvõtmine ei saa enam olla eesmärk omaette, sest nende tegemine on tegijatele tihti mõnus, kuid ühiskonnale kulukas.

Tavaliselt loob iga seadus tükikese uut bürokraatiat, mis tuleb ühiskonnal kinni maksta. Eesmärk peaks olema korraldada olemasolevate seaduste täitmine.

Järelejäänud kriisiaega tuleks ära kasutada struktuursete reformide jaoks. Eelarvekärped neid ei asenda, sest struktuursed reformid peaks kokkuhoidu andma märksa rohkem kui mis tahes kärped.

Ja mis peamine – kindlustama jätkusuutliku arengu pärast eurot ja pärast kriisi. Struktuurireformide eelduseks oleks aga riigiorganisatsiooni röntgenipilt. Seejuures rõhutaksin, et sellele röntgenipildile toetuv analüüs ei peaks lähtuma mitte tänastest, vaid juba homsetest vajadustest.

Kas ikka on vaja kõiki neid struktuure ja protseduure, mis kunagi võisid omal kohal olla, aga nüüdseks on kaotanud esialgse mõtte või nende ülesanded on teisenemas? Seejuures ei tohiks olla mingeid tabusid. Näiteks Raidla arvates võiks analüüsida, kuidas muutub pärast euro käibeletulekut Eesti Panga roll, kuidas seda organisatsiooni muuta väiksemaks ja odavamaks. Kas õiguskantsleri institutsiooni on Eestile enam vaja või piisaks vaid ombuds­manist, ning kas maavanemate institutsioonil on praegusel kujul mõtet?

Ma ei ole kindel, et 15 aastat haldusreformi üle käinud vaidlused võiks ära otsustada rahvahääletusega, nagu pakkus Jüri Raidla. Kuid midagi tuleb tõepoolest teha, sest asi on muutunud juba anekdootlikuks.

Kardan, et rahvahääletus ei pruugi lähtuda ratsionaalsetest argumentidest ning otsustab haldusreformi peatada. Kuid selle läbiviimine on vähemalt kaalumist väärt, sest arvan, et olgu siis parem õudne lõpp kui lõputa poliitiline kiimlemine, mis kuhugi ei vii.

Praktiliste esindus- ja täitevvõimu toimimise reeglite ja tavade abil tuleb välistada praegu vohav poliittehnoloogiate taunitav kasutamine õigusloomes, samuti võidelda vastutuse hägustumisega, kus otsuseid teeb justkui selleks põhiseadusega volitatud parlamendi või valitsuse eest kas näiliselt või ka tegelikult mingi muu, mitte-põhiseaduslik organ à la nn krokodillide komisjon või koalitsiooninõukogu.

Usun ka, et Eestis pole palju inimesi, kes vaidleksid vastu Raidla esitatud teesile, et midagi tuleb ette võtta ka Eestis valitseva «permanentse ja vaibumatu valimiskampaaniaga», mis tähendab, et polegi hingetõmbeaega, mille jooksul saaks teha tavapärasest poliitilisest horisondist pikema perspektiiviga otsuseid, mis peaks olema kümne või isegi 20-aastase ajahorisondiga.

Tiheda valimisgraafikuga kaasneb ka fenomen, et lubadusi ei jõua ajaliselt täita, mistõttu seda asendab üha uute ja kangemate lubaduste andmine. See aga on tüüpilise püramiidskeemi tunnustega...

Seetõttu tuleb leida võimalus valimiste sünkroniseerimiseks, mis lõpetaks valitseva kroonilise otsustamatuse või ülikonjunktuursuse riigis. Paljukirutud parteide rahastamise aga võiks anda riigikontrolli professionaalsetesse ja poliitilise ringkäendusega mitte seotud kätesse.

Väga intrigeeriva ettepaneku esitas Jüri Raidla ka peaministri rolli tugevdamiseks riigi arendustöö, innovatsiooni ja strateegilise juhtimise korraldamisel. On ju sama teed läinud viimati Jaapan, varem aga Singapur ja mitmed teised innovatsiooni liiderriigid maailmas.

Praegu on peaministril pigem valitsuse istungite juhataja roll, riik on aga killustunud ühendamata ja isepäisteks vürsti- ja vasallriikideks. Olen veendunud, et igal juhul tuleks midagi teha, võimestamaks riigi otsustustasanditel seire- ja prognoositegevust.

Ka riigikogu tulevikukomisjon oleks selles kontekstis kindlasti otstarbekas luua, toetudes senistele headele kogemustele seoses analoogse interdistsiplinaarse ja laiahaardelise Euroopa asjade komisjoniga.

Tervikuna tuleks prioriteete rohkem väärtustada ja nende realiseerimisele rõhku panna ka organisatsiooniliselt. Näiteks pakkus poliitikauuringute keskuse Praxis juhatuse liige Annika Uudelepp välja, et Eestis võiks ministriportfellide arv olla paindlik ja ministriportfellide loomine võiks olla võimalik vastavalt sellele, kuidas riigi prioriteedid ja eesmärgid seda nõuavad.

Näiteks oleks Eestil praeguses olukorras vaja tööhõiveministrit, samuti kliima- ja energiaministrit. Riiki võiks ehitada prioriteetidest sõltuvalt nagu legot, reageerides paindlikult väljakutsetele, mitte fikseerudes alatiseks vaid valdkondlikule hierarhilisele struktuurile.

See aitaks vältida tunnelnägemise valitsemist, reaalselt juba tekkinud arengulõhesid riigiasutuste vahel, ametkondlikku primitiivset egoismi ja muutustevastasust. Tuntud ettevõtja Toomas Lumani arvates tuleks üleüldse loobuda lausetest, nagu «me pole kunagi nii teinud» ja «me oleme alati just nii teinud», mis pole mingi argument haldusaparaadi reformimise diskussioonis.

Eesti peab saama inimestele tsentrifuugist magnetiks, kõlas konverentsil professor Mati Heidmetsa esitatud üleskutse. Eesti peab muutuma riigiks, kuhu inimesed tahavad (tagasi) tulla. Kuigi väliste näitajate järgi on Eesti ühiskond haritud ja vabade inimeste ühiskond, iseloomustavad Eesti ühiskonda suured lõhed, kuid neid erisusi ei märgata ja neist ei tehta välja.

«Tulude jaotuse ebavõrdsuse järgi oleme rohkem Venemaa kui Euroopa,» ütles Heidmets. Kuigi inimesed ise ei tee neist lõhedest numbrit, on see üheks indikaatoriks, nagu ka väljaränne ja vähene huvi Eestisse tulla või siia jääda, et meil on elukvaliteedi ja ühiskonna toimimise kvaliteediga probleeme. Eestlaste rahuloluhinnangud on madalad, Euroopas viimaste hulgas.

Kõlama jäi ka mõte, et meie ühiskonnas on palju varjatud sallimatust. Just hiilivat, latentset, mitteagressiivset sallimatust avalikus keelekasutuses, suhtumises igasugustesse vähemustesse ja arvamuste paljususse. See aga pole inimestele inspireeriv ning sunnib lahkuma intelligentsemaid kohalikke ja takistab ka väljast ajude sissetulekut.

Pealegi ei piisa kahe- või ka kolmekümne või kolmesaja aju sissetoomisest. «See ei aita, sest ajud kuhtuvad vanamoodi korraldatud ühiskonnas,» ütles Marju Lauristin. Samas, just neist elukeskkonda ja -kvaliteeti iseloomustavaist tegureist sõltub Eesti kui ühiskonna atraktiivsus. Ning see, kas sündinud lapsest saab kord meie inimvara või ekspordiartikkel. Sellest aga omakorda sõltub nii meie riigi tugevus kui majanduse edu.

Nagu arvab Ülle Madise, peaks Eesti ambitsiooniks olema maailma parimaks saamine, mitte originaalist viletsamaks koopiaks. Selleks tuleks saavutada siin maksimaalne heaolu, teaduse, tehnika, lõbustuse ja disaini ainulaadne ühendus. Muutuda kohaks, kus inimestel on mõnus elada.

Ära tuleb kasutada nii elava mitmekesise linliku keskkonna võimalusi kui ka puhta maakeskkonna omi. Tuua Eestisse tagasi ajud ning need, mis pole veel ära läinud, siia jääma meelitada. Nagu ka uut kvalifitseeritud rahvast juurde tuua, katmaks valdkondi, kus meil kitsas käes.

Igati õigus on Tiit Vähil, kui ta ütles konverentsil, et me peame muutuma ummikriigist kesk­riigiks ning selleks tuleb panustada teadusele, haridusele ja majandusele. Peab taastama Eesti atraktiivse positsiooni ida ja lääne vahel. Eesti vajab hädasti majanduskasvu taastumist nelja-viie protsendi tasemele.

Praeguses maailmas on seda kasvu võimalik leida üksnes kasvavatelt turgudelt ja kui saame paar protsenti sellest idast, siis oleme ülesandest poole lahendanud. Vastasel juhul tuleb meil otsida neid võimalusi Kesk- ja Lääne-Euroopast, kus oleme konkurentidele igas faasis kindlalt alla jäänud ka siis, kui turutingimused meile suhteliselt lahedad olid.

Majandusteadlane Urmas Varblane sõnas, et Eestist läheb rohkem raha välja, kui tuleb tänu ekspordile sisse. Tänapäeva majanduses on kõige tähtsam meie koht globaalses väärtus­ahelas ning Eestil tuleb oma senist kohta muuta.

Olukord paraneb, kui Eesti ettevõtjad leiavad uusi turge või uusi segmente vanadel turgudel, neid mitmekesistades ja mitte piirdudes paari-kolme naaberriigiga.

Selles tuleb neid abistada. Ei peaks keskenduma unikaalsele teenusele, vaid mõtlema, milline on ettevõtte ärimudel ja kuidas siduda innovaatiliselt juba teadaolevaid tehnoloogiaid ja teenuseid viisil, millega olla rahvusvaheliselt konkurentsivõimeline.

Me peame targalt spetsialiseeruma. Ent kuidas seda teha – selleks on vaja koondada kõigi jõupingutused nii riigi kui ettevõtete tasandil. Siis suudame konkureerida ka Hiinaga.

Euro tulek ei lahenda iseenesest Eesti ekspordi järsu kasvatamise vajadust, sest säilib senine olukord, kus eurotsooni-väliste riikide suhtes on meie kaubad sama kallid või odavad kui seni.

Muuseas, Eestis on reaalne vahetuskurss viimase kümne aastaga tugevnenud lausa ligi 70 protsenti! Euro ei too automaatselt kaasa ka teadmistepõhise majanduse teket ega uute äriideedega alustamist, ei aita kaasa teadmiste kasvule või uue, rahvusvaheliselt konkurentsivõimelise ettevõtjate-juhtide põlvkonna tekkele. Majanduskriisi käigus toimub USA, paljude Lääne-Euroopa jt riikide ettevõtetes äripartnerite inventuur, arvab akadeemik Varblane.

Kohandumise käigus otsitakse uusi, senisest tõhusamaid lahendusi. See on võimalus ka meie ettevõtlusele – pakkuda ennast sobivaks partneriks, mis aga eeldab edukust äritegevuse sihtkohtade vahelises võitluses. Siin on kõik vahendid olulised.

Arvan, et ka meie seni edukas maksupoliitika vajab analüüsi ja jätkuvat täiustamist, sest PWC viimase maksu-uuringu andmetel eraldivõetuna ettevõtte maksukoormuse järgi on Eesti maailmas tagasihoidlikul 131. kohal ning Euroopa Liidus alles 19. kohal.

Samas on uuringu andmeil viimase aasta jooksul oma maksukeskkonda ettevõtjasõbralikumaks muutnud koguni veerand maailma riikidest: 20 riiki vähendas äriühingu tulumaksu, üheksa tööjõu maksustamise määra ning 37 riiki lihtsustas maksudeklaratsioonide edastamise korda või süsteeme.

Meil aga, viidates kriisile, on ettevõtjate jaoks maksukoormus veelgi kasvanud ning tulevikukavad viitavad samuti ettevõtjate maksukoormuse kasvule olukorras, kus mitmed Euroopa riigid teevad pingutusi, et makse pigem alandada.

Arengufondi juhatuse esimees Ott Pärna ütles, et oleme tänu kriisile jõudnud esmakordselt seisu, kus me mõtleme, kas ja milline on Eesti koht globaalses väärtusahelas. Kriisi ajal on võimalused just väikestel.

Pealegi, globaalsed trendid kriisi tõttu ei muutu ning need tuleks tabada ja ära kasutada. Selle nimel töötab Arengufond kevadeks välja «Eesti kasvuvisiooni 2018», milles sünteesitakse, millised on kümne aasta pärast Eesti konkurentsivõimekuse valdkonnad ja nendeni jõudmise teed.

Tegelikult on Eesti kriisist väljumise ja edasise majandusliku edukuse eelduseks see, kuivõrd suudab Eesti oma eelmise eduloo muuta uueks edulooks, kasutades parimal viisil ära oma suhtelisi eeliseid.

Selle võtmeks pidas konverentsi lõppdiskussioonis osalenud president Toomas Hendrik Ilves oma väiksuse paindlikku realiseerimist ja oma tee leidmist, kriitiliselt hinnates ja ära kasutades teiste nõuandeid ja soovitusi. Nüüd aga tuleks keskenduda pikaajalistele eesmärkidele, kuna neid ei ole võimalik lahendada projektipõhiselt.

Euro aga on vaid abivahend Eesti majandusedu kindlustamisel ja elukvaliteedi parandamisel, kui me oskame seda õigesti ära kasutada. Nüüd tuleb meil mõtelda, kuidas rakendada oma loovus uute eesmärkide saavutamiseks, ning mitte muutuda konservatiivseks ja hoida jäigalt kinni neist lahendustest, mis olid edukad 15 aastat tagasi, ütles president.

Presidendiga diskuteerinud Briti ajakirja The Economist mõjukas analüütik Edward Lucas märkis, et kusagil pole ühest retsepti kriisi ületamiseks ja majanduse ergutamiseks.

Eestis on kõike palju lihtsam korraldada kui lääneriikides – see võikski olla Eesti konkurentsieelis ja üks eduloo nurgakivi. Riik ei ole veel ajudest tühjaks jooksnud, kuid tuleb teha nii, et seda ei juhtuks. «Ajudele» on käimas üleeuroopaline võidujooks, kuid sellel rahvusvahelisel areenil pole Eestit märgata. Lucas hoiatas ka elukutseliste poliitikute eest, kes kaotavad sideme ümbritsevaga – poliitikud peaks roteeruma eri valdkondade vahel.

Kriis lõpeb sõltumata euro tulekust. Oleks hea, kui meil jätkuks aega seda ära kasutada ja sellest õppida. Konverentsil pakuti välja suur hulk erinevaid ideid ja ettepanekuid. Ükski neist pole vaieldamatu. Ükski neist pole üleöö rakendatav. Jääb vaid loota, et nende ja teiste ideedega töötatakse edasi ning neid ei vaikita maha ega lasta põhja kriitika turmtulega.