Meeliülendav jõuluootus

Vanaisa pärandus: saja-aastase pilutatud laudlina Bakuust – sealse kloostri nunnade imelise näputöö – paneb Kersti Rea jõulude ajal lauale. Foto: Marina Puškar

Mida aasta edasi, seda rohkem avaldub pühadeigatsus hoopis tegemistes – suurpuhastuses, kõrvitsasalati keetmises — ning lõhnades ja tunnetes, räägib sisustussalongi omanik Kersti Rea.

Elav tuli on see, mis loob alati piduliku olemise. Kaminas põlevad halud ning kümned laudadel, kappidel, riiulitel läidetud küünlad muudavad toa hubaseks. «Kui lapsed olid väiksed, siis olid meilgi väljas kommisokid, päkapikusussid ja  jõulukalendrid,  aga nüüd, kui tütred suured – vanem ülikooligi lõpetanud –, toome pühadeks tuppa kuuse, mille ehin kullaläikeliste lintide ja küünaldega. Paar nädalat varem küpsetan tavapäraselt ingveriküpsiseid,» räägib majaperenaine.

Reade nn linnakodu asub Viimsis nõukogudeaegses  tüüpmajas, kus kunagi kahele perele mõeldud elamus on neil nüüd ruumi parajalt. Tegu on Kersti abikaasa Mati lapsepõlvekoduga, mille pere on nüüdisaja nõuete järgi korda teinud.

Aknad ja põrandad on uued, köögist, söögi- ja elutoast saanud üks suur voogav ruum, mida väljaehitusega aia poole laiendatud. Elutoa maast laeni aknaist avanevad kaunid loodusvaated – eriti kevadel, kui sirelid on õites, ja talvel, kui okaspuid katavad lumemütsid.

Maja remondiga alustati kümmekond aastat tagasi ja nüüdseks on elamisel tiir peal. Kui oma igapäevatöös aitavad Read teistel kodusid sisustada ja peavad leidma lahenduse ka kõige ootamatumatele tahtmistele, siis oma elamise on nad sisustanud pigem vaoshoitult, põimides maitsekalt väärikat vanaaegset ja tänapäevast mööblit.

Keset nende moodsat musta korkpõrandaga kööki trooniv  kummaline järi on tegelikult vanaaegne kangakuduja pink, mis nüüd täidab vastavalt vajadusele istme või abilaua ülesannet. Lakoonilise moega Itaalia köögikapid on väga mahukad.

«Panustasime siin hoopis tööpinda – graniit on väga tugev materjal, kuhu mugav tuliseid anumaid käest panna, tainast rullida, köögivilja hakkida,» räägib gurmaanist perenaine, kes meelsasti korraldab sõpradele suuri söömaaegu.

Lauda neil köögis pole, aga pikka söögitoalauda saab vaheplaatidega veel pikemaks venitada, nii et sinna ümber mahub isegi paarkümmend inimest.

«Kvaliteetsesse söögilauda ja toolidesse tasub investeerida, sest need kestavad põlvest põlve. Diivanite ja tugitoolidega on teine lugu,» arutleb Kersti Rea, kes armastab vanu, lugudega esemeid. Sellest on ta väga südamlikult kirjutanud oma raamatus «Delirio Amoroso», mis kõneleb lihtsatest ja armsatest asjadest elus, suveelamustest nende maakodus Lõuna-Eestis.

«Me sööme siin ka argipäeval nagu aadlikud – pika laua taga,» naljatleb perenaine.

Tegelikult tunnevad kõik külalised end Reade helges majas väga mõnusalt, hakates lahkudes juba uut küllakutset ootama. Seni soojendab nii omade kui nende lähedaste südant mälestus küünlasärast, heast muusikast ja hõrkudest toidulõhnadest.