:format(webp)/nginx/o/2013/07/05/1875424t1hd3eb.jpg)
/nginx/o/2009/12/10/280665t1hefb8.jpg)
E-kirjade ja e-kaartide ajastul muutuvad üha tähenduslikumaks ja erilisemaks postiga saadetud jõulukaardid ja pühadetervitused.
Jõulukaardid ajast aega
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Ülemöödunud sajandi viiekümnendail Inglismaalt alguse saanud jõulukaartide saatmise tava levis kiiresti üle Euroopa ja jõudis peagi ka Eestisse, sest siin oli Venemaa uue postimäärustiku alusel 1872. aastast lubatud lahtiste kiripostkaartide saatmine.
«Piltpostkaardid tulid tarvitusele mõnevõrra hiljem,» kirjutab etnoloog Ants Viires raamatus «Meie jõulude lugu». Tema sõnul oli XX sajandi algul linnades jõulukaartide saatmine üsna tavaline ja hakanud levima ka maarahva hulgas.
Esimesed jõulukaardid olid meil välismaist päritolu, kuigi eestikeelsete tekstidega, ja kõige sagedamini kujutati neil talvist kirikuga (küla)maastikku, käbide või iileksiokstega kellukesi, küünlasäras jõulupuud ja lapsi koos jõuluvanaga selle ümber. Tänapäevastel jõulukaartidel on samad motiivid, aga moodsamas võtmes.
Kui 1930ndail rahvuslikkuse tõusulaines ilmusid kaartidele verivorstid, õllekannud, rahvarõivad jms, siis 1970-80ndate trendikail fotopostkaartidel näitasid need kujundid, et vabadusejanu hõõgub endiselt rahva südameis.