/nginx/o/2024/10/18/16426805t1hbc77.png)
/nginx/o/2009/12/10/280655t1h60ce.jpg)
Kodulinna liikumise juht Tiina Mägi meenutab südamesoojusega oma varjupaigast võetud unustamatut segaverelist koera nimega Habe.
Punase koonuga Proua Habe
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Enne Habet oli neil tundmatu sugupuuga monsieur Ahlberg. Pärast tema surma olid Mägid veendunud, et ei võta uut neljajalgset, sest sõbra lahkumist on väga valus taluda. Aga ei möödunud poolt aastatki, kui tee viis koerte varjupaiga poole. Rongis otsustati, et võtavad selle, kes neid valib – aga valisid kõik 93.
Tiina Mägi poeg Toomas, kel tollal oli punane habe, vaatas ühe puuri ees tõtt teise, erakliku olemisega punahabemega. Tuli välja, et loom leinas inimest, kes oli ta varjupaika toonud. Töötajad ei uskunud oma silmi, kui koer puurist välja roomas ja lasi endale pärast sõbralikku patsutust rihma kaela panna. Enne seda polnud ta neli päeva ninagi välja pistnud...
Tollal oli koer, kellele Mägid panid nimeks Habe, kahe ja poole aastane. Suur must loom punase habemega. «Kui teda eest vaadata, meenutas ta šnautserit, küljelt njufat ja tagant kollit,» meenutab Tiina Mägi. «Toomas kutsus teda hellitavalt liiliaperseks, sest valge laik kujutas justkui tagumikku torgatud liiliat.»
Mägide Toompea-kodu oli Habele täis üllatusi: ta polnud varem treppe mööda käinud ega puitpõrandal astunud. Kui koer oli natuke küüsi klõbistanud, astus ta üle toa otse köögilaua all pandud asemele, viskas pikali ja ohkas kergendatult: «Ma tulin koju!» Proua Habest (selgus, et koer oli emane!) sai Mägidele 17 aastaks võrratu, tark, truu ja heatahtlik sõber.
«Kord, kui ta kodust minema litsus ja pool Toompead otsis koera taga, tulid nelja tunni pärast prügivedajad küsima, et kas see on teie koer. Niipea kui ma Habele otsa vaatasin, mõistsin, et õnnistus on käes. Peagi sünnitas ta üheksa kaunist kutsikat, kes kõik said endale hea kodu,» räägib perenaine ja lisab, et Habe oli väga eriline, arusaaja ja lohutaja.
Ka koera jäädav lahkumine paar aastat tagasi enne jaanipäeva kujunes eriliseks. Habe oli juba mõnda aega põdur ja kannatas, aga pererahvas lasi tal lõpuni koos nendega olla.
«Suvila veranda uks oli lahti ja tuppa lendas suur must liblikas, tiirutas ümber Habe ja lendas välja.
Samal ajal kostis koera viimne ohe ja ta oligi läinud. Siis lendas ruumi suur valge liblikas ja tegi samuti tiiru ümber Habe. Ma pole Rannamõisas kunagi varem ega hiljem neid liblikaid näinud. Proua Habe polnud tavaline loom,» nendib Tiina Mägi.