/nginx/o/2009/12/09/280063t1h100d.jpg)
Halduskohtus kaotuse saanud riik läheb Kalevi, Rakvere lihakombinaadi, Balbiino ja teiste Eesti firmade vastu ringkonnakohtusse, nõudes neilt sadu miljoneid kroone suhkrutrahvi. Kui firmadelt raha ei saa, siis annab valitsus teist korda Euroopa Komisjoni kohtusse.
Jah, oleme otsustanud halduskohtu otsuse edasi kaevata. Muidu peab ju suhkrutrahvi tasuma Eesti maksumaksja. Miks peaks aga kõik maksumaksjad kannatama mõne üksiku spekuleerija pärast.
Oleme kahel korral saanud Euroopa Kohtust eelotsuse, mis ütles, et meil on õigus ettevõtteilt trahvi nõuda. Eesti kohus tõlgendas Euroopa Kohtu otsust aga vaid formaalselt.
Tallinna halduskohtu otsus ütleb, et osa õigusakte oli tõlkimata ja selle tõttu ei olnud ettevõtjail võimalik teada saada, millistele kaupadele üleliigse laovaru seadust rakendatakse. Euroopa Kohus meile seda aga otseselt ette ei heitnud ja jättis siseriikliku kohtu otsustada, kas ettevõttel oli teave, mida erinevad HS-koodide numbrid tähendavad.
HS-koodid ehk Eesti kaupade nomenklatuur on paks raamat, milles on kaupade kodifitseerimise süsteem. Seda kasutatakse tollideklaratsioonides ja muude dokumentide edastamisel. Kaupu kirjeldatakse dokumentides kaheksakohalise numbrikombinatsiooniga.
Halduskohus ütles, et kuna Euroopa nimestik ei olnud tõlgitud, siis ei saanud ettevõtja teada, missugusele kaubale üleliigse laovaru seadust rakendatakse.
Vastuoluline on see otsus seetõttu, et esiteks oli kaupade nomenklatuur enne Euroopa Liiduga liitumist ühtlustatud. Vastasel juhul poleks saanud rahvusvaheline kaubandus toimida. Teisalt esitasid ettevõtted meile ise aruandeid, andes sellega mõista, et nad said aru, mis mida tähendab.
Liitumislepingus on need koodid kirjas. Lisaks viitas üleliigse laovaru tasu seadus ELi määrustele, kus need tootekoodid samuti seisid. Ning lõpuks olid ministri määruse seletuskirjas samuti tootekoodide numbrid olemas. Seadust arutati väga pikalt ning see hakkas lõpuks kehtima 2004. aasta aprillis. Nüüd väidavad ettevõtjad, et kuna koodid olid tõlkimata, siis nad ei teadnud.
Näiteks Rakvere lihakombinaat, mis on üks üleliigse laovaru pärast kohut käivast 22 ettevõttest ja kelle kaebuse osas Euroopa Kohus viimati Eestit toetas, tugines juba toona imporditavale lihakraamile ja pidi tollideklaratsioonides pidevalt märkima nende kaupade numbreid. Seega firma teadis, milline kood millise kauba kohta käis ja milliseid kaupu tal üleliia olla ei tohi, kuid kohus tegi formaalse otsuse, et ühtset tõlgitud teksti ei olnud olemas.
Tulenevalt üleliigse laovaru seadusest oli Rakvere lihakombinaadil ja teistel ettevõtetel kohustus deklareerida nende valduses olevad kaubad. Selle jaoks deklareerisid nad kõik kaubad nendesamade koodide alusel. Kohtunikule peaks juba see fakt ütlema, et nad teadsid väga täpselt, mida teha.
Oluline on märkida, et halduskohus ei süüdistanud oma otsusega mitte Eestit, vaid Euroopa Komisjoni, kes jättis õigusaktid eesti keelde tõlkimata. See annab meile võimaluse nõude Euroopa Komisjoni vastu suunata, kuid me ei saa selleks vaid halduskohtu otsusele tugineda. Peame laskma kõigil Eesti kohtuastmetel seda otsust kinnitada ja seejärel saame pöörduda nõudega Euroopa Komisjoni vastu.
Kaotasime vaidluse selle üle, kas kodumajapidamistes hoitud suhkur tuleb lugeda üleliigse laovaru hulka. Meie väitsime, et moosi keetmiseks või mesilaste toitmiseks mõeldud suhkur ei ole üleliigse laovaru subjekt.
Just! Kui ringkonna- ja riigikohus seda teadmist kinnitavad. Aga see ei puuduta ainult suhkrut, vaid ka teisi kaupu, mille üleliigset varu olla ei tohtinud. Kui ringkonnakohus leiab, et näiteks Rakvere lihakombinaadil oli sisuline teadmine üleliigsest laovarust ja langetab otsuse Eesti riigi kasuks, ei ole meil vaja Euroopa Kohtusse minna.
Enne Eesti liitumist maksis suhkrukilo poes viis krooni, pärast liitumist mais 2004 tõusis suhkrukilo hind sisuliselt ühe päevaga 15 kroonile. Võit on nii ilmne, et minu arust oleks see riigiametnike tööaja raiskamine, kui peaks hakkama arvutama kasu, mida ettevõtted varudest said. Lisaks on Euroopa Kohus oma eelotsuses öelnud, et kasu pole üldse oluline.
Üks trahvinõude saanud, nüüdseks pankrotti läinud ettevõte Bumiller vedas näiteks suhkrut Valgevenest Leetu ja peatas rongi vaid mõneks tunniks Valgas. Selle käiguga teenis Bumiller vähemalt 80 miljonit krooni, mida Eesti riik püüab nüüd maksunõudega kätte saada.
• Seadust arutati väga pikalt ning see hakkas lõpuks kehtima 2004. aasta aprillis. Nüüd väidavad ettevõtjad, et kuna koodid olid tõlkimata, siis nad ei teadnud.
• Miks peaksid kõik maksumaksjad kannatama mõne üksiku spekuleerija pärast?
• Enne Eesti liitumist maksis suhkrukilo poes viis krooni, pärast liitumist mais 2004 tõusis suhkrukilo hind sisuliselt ühe päevaga 15 kroonile. Võit on nii ilmne, et minu arust oleks see riigiametnike tööaja raiskamine, kui peaks hakkama arvutama kasu, mida ettevõtted varudest said.
Valitsus otsustab täna edasi kaevata Euroopa esimese astme kohtu otsuse, mis andis suhkrutrahvi asjas õiguse Euroopa Komisjonile. Hagiga nõudis Eesti riik suhkrutrahvi vähendamist kodumajapidamistesse ostetud suhkru võrra.
Euroopa Komisjon määras Eestile 536,1 miljonit krooni suhkrutrahvi. Muu kauba eest sai Eesti trahvi 103 miljonit krooni.
Valitsus nõuab ettevõtteilt 547,6 miljonit krooni trahvi suhkru ja muu toidukauba eest, mis euroliidu ühinemisel ladudesse varuti. Sellest ligi 30 miljonit krooni on makstud ja 407,6 miljonit krooni kohtus vaidlustatud.
/nginx/o/2023/12/28/15802674t1he732.jpg)