Põhjamaade väärispuuks ristitud maarjakase kasvatamine on tulus, sest selle müügist saadav tulu ühelt hektarilt küünib tublisti üle miljoni krooni, mis on ligi kümme korda rohkem, kui annavad sama suurel metsamaal kasvanud männi- või kuusepuud.
Maarjakask kindlustaks eestlaste vanaduspäevi
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Maarjakase ehk karjala kase väärtus peitub eelkõige tema hirmkallis puidus, sest see on samas hinnaklassis troopiliste puude puiduhindadega. Puidu väärtust näitab seegi, et viimase paari aastakümnega on maarjakasepuidu hind tõusnud mitukümmend korda.
Liiati ei mõõdeta seda kallihinnalist puitu ostes-müües mitte ruumiühikutes - tihumeetrites - nagu tavalist metsapuud, vaid kilohinnaga.
Maarjakase värvuselt kollakasvalge või tumekollase puidu teeb hinnatuks selle erakordne sitkus ja tugevus ning marmorit meenutav kaunimustriline tekstuur, teisalt aga tema vähene esinemine looduses. Tasub teda ju tervest maailmast otsida ainult Karjalast ja Läänemere ümbrusest ning mõnelt poolt Baltikumist, sealhulgas Eestist.
Iseloomulikud paksendid
Maarjakaske on tavainimesel raske ära tunda, sest kasvult ja tüvevormilt on see äärmiselt varieeruv: ta võib olla madalale laskunud, laiuva ja tugevasti harunenud õunapuu-taolise võraga ning jässaka või kõvera tüvega madal puu või mitmetüveline põõsas.
Haruharva võib ta olla ka kõrge ning sihvakas kitsavõraline ja sirgetüveline puu. Ära tunda aitavad maarjakaske aga kõige lihtsamalt tema tüvel ja okstel olevad iseloomulikud ja tavaliselt hästimärgatavad sõlmjad paksendid, muhud, kühmud või puhetised. Need on paksema korba ja lõhedega kui paksendite vahele jäävad peenemad tüveosad.
Maarjakaskede kasvupaikade puhul on täheldatud, et see kasvab inimasulate läheduses või kohtades, mis inimese poolt mõjutatud. Nii võib Eestis väheseid maarjakaski kohata puisniitudel, endistel karjamaadel, alepõldudel ja kiviaedadel.
Sageli võib maarjakaske kasvamas näha ka pae- ja kiviklibustel rannavallidel. Soome vanasõna ütleb maarjakaskede leiupaikade kohta tabavalt, et maarjakask kasvab nii kaugel kirikust, kui kaugele on veel kirikukella häält kuulda.
Põlistel metsaaladel ning inimasulatest kaugel Neitsi Maarja hingepuuks kutsutavat maarjakaske leitud pole. Miks on see nii ning millest on põhjustatud maarjakasele ainuomane tüvevorm ja kaunis kirimuster puidus, tänapäeva teadus veel vastust anda ei oska.
Kahjuks jääb looduslik maarjakask praegu paljudel eestimaalastel oma silmaga nägemata, sest selle eest on «hea seisnud» mõned meie või ülelahe «ärimehed», kelle haiglane ja kasuahne «huvi» looduse vastu väljendub ulatuslikes röövellikes salaraietes maarjakaskede põlistel kasvualadel.
Maarjamaa looduslike maarjakaskede kadumises on kaudselt süüdi ka metsaomanikud, kes teadmatusest lasevad oma metsas kasvavad puud ühe või mitme kaupa ära tassida. Küllalt tihti saab puu pärisomanik aga alles pärast salaraiet teada, missugune kallihinnalise puiduga loodusharuldus tema metsas või puisniidul kasvas.
Loodusesse vähe jäänud
Kes nüüd arvavad, et on ka veel viimane aeg seda puud loodusest otsima minna, siis neid kurvastan tõsiasjaga, et need rüüstajatest järele jäänud mõnisada maarjakase puud-põõsast ei tasu otsimise vaeva. Nendest puudest nagunii kallist vineeripakku ei saa ning odav oksapuit ei kompenseeri ega õigusta kuidagi puude tapmist.
Võibolla oleks mõistlikum õppida seda puud tundma ja hakata tegelema tema kasvatamisega, sest kolmekümne viie aasta pärast annaks õigesti hooldatud maarjakaseistandik võrratult rohkem kallihinnalist väärispuitu kui praegu üksikud loodusest leitud igerikud ja okslikud puud puisniitudel.
Mida maarjakaasiku rajamisel silmas pidada? Maarjakaseistandiku rajamist tuleks alustada tasa ja targu. Maarjakasepuistust tulevikus saadav suur tulu tuleb põhiliselt kirimustrilise oksavaba ja sirge vineeripaku müügist.
Tulu on seotud maaomaniku püsiva huvi ja teadmistega maarjakase bioloogilis-ökoloogilistest iseärasustest ning tema kasvatamise mõningastest eripärasustest.
Ühtviisi tähtsad on sealjuures teadmised sellest, kuidas ja mismoodi on võimalik maarjakaske paljundada ning kuidas kanduvad erinevate paljundamisviiside korral edasi tema pärilikud omadused.
Teisalt on ka tähtis sobiliku istutuskoha valik, kultuuri rajamisele eelnev ja järgnev agrotehnika, istutustihedus, kultuuri õige hooldamine (tüvede laasimine, harvendus- ja hooldusraied), kaitse ning sobilik raievanus. Kõige aluseks on õige ja kvaliteetse istutusmaterjali valik, sest just sellega pannakse alus tulevikus miljoneid kroone tootvale maarjakaasikule.
Valgusnõudlik taim
Rajatud maarjakaasiku omanik peab hea seisma selle eest, et esimestel kasvuaastatel istutatud taimi ei lämmataks umbrohi, ning hiljem selle eest, et kiirekasvulised puuliigid (kased, pajud, lepad) aeglasekasvulisest, kuid valguslembesest maarjakasest üle ei kasvaks.
Saamaks väärtuslikku oksavaba ja sirget tüvepakku, peab küllalt varakult alustama kasvava maarjakasetüve kujundamist, selleks tuleb puid umbes iga viie aasta tagant laasida kuni puude raieküpsuseni, mis saabub viljakatel muldadel kasvavatel puudel 30-35 aasta vanuses, mil puude rinnasdiameeter on ligikaudu 20 cm.
Iga entusiastlik maarjakasehuviline peaks ikkagi meeles pidama, et maarjakase puit nagu muudki väärispuidud on kõigest hoolimata moetundlik luksuskaup, mille hind reageerib nõudluse ja pakkumise muutuvatele suhetele puiduturul.
Maarjakask on kogu maailmas suur haruldus ja maarjakase puidule on jätkuvalt turgu olnud mitu aastasada ning selle puidu viimase paari aastakümne pikkune üha tõusev hinnatrend räägib iseenda eest.
Ivar Sibul
majandus@postimees.ee
Autor on Eesti Põllumajandusülikooli õppejõud ja Maarjakase Seltsi aseesimees