Võltsravimitootjad teenivad miljardeid ja tapavad miljoneid

Hiina politseinikud sorteerivad konfiskeeritud libaravimeid. Foto: SCANPIX

Kui keegi õnnetu isand oma rumalusest rämpspostis pakutavat potentsiravimit ostab ja selle asemel ilusast karbist kusagil India kolkas kokku mätsitud kriiditolmu manustab, on see pisut tragikoomiline. Kui läheb õnneks ja ravim sisaldab tõesti puhast tolmu ega midagi muud.

Mõtte jõul võib see isegi teatud «toimet» omada. Kui sama kriiditolmu ostab malaariaravimi karbis viimase leivaraha eest aafriklanna oma lapsele ja too sureb, siis koomilist osa pole.

Ajakirja Foreign Policy andmeil küünib võltsravimitööstuse käive 75 miljardi USA dollarini aastas (ligikaudu 862 miljardit Eesti krooni ehk enam kui neli Eesti SKTd). Viimaste aastatega on võltsravimitööstuse käive peaaegu kahekordistunud.

Ravimiameti andmeil Eesti ametlikest apteegikettidest neid leitud pole, küll aga on näiteks toll kinni pidanud medikamente, tavaliselt potentsiravimeid, mida inimesed ise internetist on tellinud. Laborianalüüs on näidanud, et toimeainet on neis märgatavalt vähem kui pakendil lubatud. Võltsravimid levivad ka turul ja käest kätte kauplemisel.

Kogu maailma ravimiturul müüdavast kaubast moodustavad võltsingud Maailma Terviseorganisatsiooni (WHO) andmeil aga umbes kümme protsenti, ELis on vastav näitaja kolm protsenti.

«Möödunud kümnendil moodustasid suurema osa petukaubast elustiiliravimid – erektsioonihäirete rohud, valuvaigistid ja ärevushäirete ravimid nagu Valium – eriti rikastes riikides,» kirjutas raamatu «Making a Killing: The Deadly Implications of Counterfeit Drug Trade» autor Roger Bate Foreign Policys.

«Kuid viimase paari aasta jooksul on võltsijad liikunud palju eluohtlikumasse libafarmakoloogiasse, tootes vähi, HIVi/aidsi ja tõsiste südamehaiguste ravimeid,» jätkas Bate.

Ühe aasta jooksul sureb võltsravimitööstuste toodangu pruukimise tõttu keskmiselt miljon inimest. Tõsi, enamasti arengumaades. Aga seesama Bate’i artikkel tõi välja ka 2007. aasta juhtumi, kus suri 95 Hiinas toodetud Heparini-nimelist verevedeldajat pruukinud ameeriklast. Ühendriikide Toidu- ja Ravimiameti hinnangul on üsna kindel, et nende kätte sattus võltsravim.

Olukorra muudab veelgi keerulisemaks asjaolu, et ravimivõltsingute tase varieerub väga laial skaalal. Ühes otsas on tõepoolest kusagil India kolka räpases hurtsikus suures segumasinas kriiditolmust kokku keeratud pillid.

Kui sellise «rohu» karbile on märgitud mõne elustiiliravimi – salenemisvahendi, potentsi- või tujutõstja – nimi, võib loota, et ehk aitab patsienti platseeboefekt. Kui aga küsimus on vähis või malaarias, siis kasutu ravim lihtsalt lõppu enam vältida ei aita.

N-ö vahepealsele tasemele jäävad medikamendid, kus sees küll õige toimeaine, kuid märksa väiksemas koguses kui originaalravimis. Rajesh Sharma nimeline võltsravimite tootja Indias pidigi koguni spetsialiseeruma piraattoodangule, mille kvaliteet sõltub tellija soovist.

Rajesh Sharma puhul on vaid üks asi, mille kvaliteet ei kõigu – pakend. Toimeainet on aga rohu sisse pandud vastavalt summadele, mille klient välja käib – suurema raha eest saab ametlikult toodetava ravimi originaali lähedase sisu, miinimumi eest aga näiteks laktoosipille.

Nii mitte ainult ei vähendata ravitoimet, vaid soodustatakse ka näiteks multiresistentse tuberkuloosi tekkimist – väiksema toimeaine tasemega tabletike laseb bakteril järjekordse antibiootikumiga järk-järgult harjuda.

Parimal juhul ostab haige koopiaravimit, kus kõik on täpselt õiges suhtes – neis on probleemiks lihtsalt intellektuaalne vargus ravimi algselt väljatöötajalt. Aga, nagu hoiatab Bate, kahjuks motiveerib enamikku võltsijaist kasum, mitte soov valmistada usaldusväärset toodet, mistõttu kalduvad nad ikkagi võimalikult originaalilähedaseks lihvima pigem pakendit kui selle sisu.

Kõige rohkem ohvreid on ravimivõltsinguil Aafrikas. 1995. aastal ulatas Nigeeria valitsus enda arvates abikäe naaberriik Nigerile, mida laastas meningiidipuhang. Välja jagati 60 000 vaktsiinidoosi. Hiljem osutusid need võltsinguiks. 2500 inimest suri.

Bate’i hinnangul on iga kolmas maailmas müüdav malaariaravim võltsing. Sealsamas Nigeerias põeb seda tõbe 2,6 miljonit inimest aastas. 5000 neist sureb. «Tuhanded Nigeeria emad on näinud oma lapsi suremas, sest nende viimaste säästude eest ostetud ravimid on osutunud võltsinguks,» resümeerib ta.

Millist teed mööda jõuab võltsravim kõige kergemini aga täis kõhuga lääneriigi tarbijani? Aga loomulikult läbi interneti. Üks maailma võltsitumatest rohtudest on Pfizeri potentsiravim Vi­agra. Eesti toll pidas mullu kinni eraisiku nimele tellitud postisaadetise, milles oli 12 000 tabletti India päritolu Viagra võltsingut nimega Vectra.

Aastas müüakse miljoneid piraat-Viagra tablette ja kurikaelte kaukasse läheb selle eest kümneid miljoneid USA dollareid. Nii Indias kui Hiinas maksab kilogramm selle ravimi põhitoimeainet umbes 60 USA dollarit (ligi 700 krooni). Sellest kogusest saab teha aga nii palju Viagra tablette, et nende müügist võiks Ühendriikides teenida kuni 300 000 dollarit (3,5 miljonit krooni).

Nagu suur osa muudegi kaupade piraatkoopiatest, on ka enamik libaravimeist toodetud Aasias, riikides, kus valmib ka suur osa täiesti seaduslikest ravimitest. Selle ala juhtivaim tegija on India. Agra linn pole mitte ainult Taj Mahali asukoht, vaid ühtlasi maailmas kõige rohkem libamedikamente tootva riigi antud ala keskus.

«Indialased kopeerivad kõike,» iseloomustas seda nähtust Foreign Policyle endine Delhi politseiülem Vijay Karan. «Indias müüakse rohkem Black Labeli viskit kui seda Šotimaal toodetakse.»

Hiinas on võltsravimitööstusse väidetavalt aga mässitud isegi riik. Bate viitab anonüümsetele allikatele, kelle teatel tegutseb üks ravimivõltsimisvabrik selle suurriigi põhjaosa sõjaväebaasi territooriumil. Samas näeb Bate Aasiale siiski ka selles kuritegevuse liigis konkurentsi paistmas: Venemaalt, Brasiiliast ja Argentinast. Meie idanaabri piraatravimitööstuse aastakäive on tema andmetel umbes 300 miljonit dollarit (umbes 3,5 miljardit krooni).