:format(webp)/nginx/o/2017/02/23/6367729t1h787a.jpg)
/nginx/o/2009/12/03/276653t1h1376.jpg)
Esimese advendi eelõhtul sattusin olema Strasbourgis. Ütlen kohe, et teise advendi eelõhtul olen Sevillas ja kolmanda eel Brüsselis. Kuid jõuluks saan koju ja see ongi peamine!
Tarand: kolm adventi ja jõulud ongi käes!
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Ent tagasi Strasbourgi. Selles linnas tegutseb absoluutselt igal, ka kõige tillemal väljakul jõululaat. Täpipealt samasugused pisikesed kioskikesed nagu Tallinnas. Ma ei imestaks, kui mitmed eestlasedki on käed külge pannud, et mõni Norra firma neid kioskeid toota saaks.
Ilmselt aga ei külasta Briti ajakirjanikud enam nii palju Prantsusmaad, sestap tundub neile miskipärast Tallinna jõululaat parimana. Ükskõik kui palju meie eneseuhkus praegusel ajal ka upitamist ei vajaks, peab aus inimene (ning seda püüan olla) siiski tunnistama – Strasbourgi laadakesed ei ole meie Raekoja platsi omast kopka eest kehvemad.
Ühe asja poolest on need isegi paremad – hinnad on madalamad! Ilmselt isegi kioski rendihinnad, mitte üksnes hõõgveini ja käpikute omad. Ning rahulolevad bürgerid naudivad jõulumeeleolu igal võimalusel.
Kuid kokkuhoid on haaranud ka seda Rheini-äärset linna ja loendamatuil elektripirnidel jõuluvanikuis ei lasta süttida enne, kui tunnike pärast päris pimeda tulekut. Siiski leidub ettevõtteid, kes oma kulu ja kirjadega tulesid põletavad, nagu vana keskaegne traditsioon ette nägigi: linna valgustamine ei ole kommuuni mure, vaid kaupmehe uhkuse asi.
Ühe niisuguse tule alt leian tillukese paiga nimega ExPat. See sobib mu meeleoluga ja astun sisse. Lahke perenaine soovitab otsekohe kohalikest toitudest parima ja pakub siis mõnevõrra üllatuslikult: «Kuigi teie ehk ei loe palju prantsuse keelt, äkki sooviksite siiski sirvida toitu oodates seda ajakirja?» Mis saab selle vastu olla, eriti kui mulle tuuakse värske Courrier International.
Selle esikaanel on suur kinoplakatit meenutav kuulutus, mille kohaselt härrased Medvedev, Poutine ja Hu Jintao esitlevad filmi «Quand la Sibérie sera chinoise?» (ligikaudne tõlge «Siis, kui Siber on Hiina oma»).
Siis loen Vassili Atchenko artiklit, kust tuleb välja, et Vladivostoki venelased soovivad taastada linna hiinakeelset nime. Mu tuju läheb seda kõike lugedes järjest paremaks ja mõtlen, et pean selle nädalalehe ühele oma sõbrale jõuluks tellima...
Hääd jõuluootust kõigile!