Sirje Niitra: kallis sõitmine

Sirje Niitra Foto: Peeter Langovits

Uuest aastast tõusevad kõik aktsiisid, ja mitte vähe, kuid kõige valusamalt lööb meid tõenäoliselt kütuseaktsiis.

Sellega, et alkohol ja tubakas kallinevad, võib ju leppida ja peaministri kombel osatada: «Jooge ja suitsetage vähem, siis ei pea ka nii palju maksma.» Aga sõitmata ei saa tööle ega kooli. Olgu vedajaks isiklik auto või liinibuss, kütust neelavad mõlemad.

Transport sisaldub tegelikult kõigis hindades, sest kaup ise poodi ei lähe. Aga kui palju liigub meie teedel võõraste numbrimärkidega veokeid, mis kõik kaupa punktist A punkti B veavad?

Kui nüüd meil mootorikütus aktsiisitõusu võrra taas kallimaks muutub, lähevad need tankima naaberriikidesse, kus see odavam. Eestis kütuse tarbimine väheneb, mis omakorda sunnib müüjaid hinda tõstma. Nad on välja arvutanud, et uuest aastast hakkavad maksud moodustama kütusehinnast vähemalt 40 protsenti. See suurendab kindlasti ka Lätist maksuvaba kütuse sissevoolu, mis juba praegu tollile peavalu valmistab. Mõlemal juhul jääb Eesti riigil hulk maksutulu saamata.

See kõik ei ole pelk kahtlus või niisama hirmutamine. Sest Leedu on selle tee juba läbi käinud. Seal hakkasid rahvusvahelised vedajad, mille sõidukite paakidesse mahub kuni tuhat liitrit kütust, maksutõusu järel Poolas tankima. Maksu laekus vähem ja lõpuks sai valitsus aru, et on vea teinud. Sel sügisel langetati Leedus aktsiisimäära nii palju, et Leedus tankimine muutus taas mõistlikuks. Huvitav, et me sellest õppust ei võtnud ja oleme nüüd astumas sama reha peale.

Eraldi jutt puudutab erimärgistatud kütust, mida tarbivad traktorid ja teised mehhanismid, mis avalikel teedel ei liigu. Selle hinnatõus saab eriti karm olema – tervelt 82 senti liitri pealt. Põllumehed on juba kurja häält teinud, sest aktsiisitõus on nullimas neile tuleva aasta eelarves lubatud hädavajalikku lisaraha. Aga sugugi roosilisem pole olukord metsatööstuses, kus töötlemine ja vedu moodustab olulise osa lõpphinnast. Metsamehed ennustavad, et osa metsa võib seetõttu hoopis raiumata jääda, mis mõjutab omakorda puidu- ja mööblitööstust. Nõnda see hinnatõusu kera uuesti veerema lähebki.

Keegi ei vaidle enam eurole vastu ja selle nimel tuleb jätkuvalt pingutada. Aga kas uued aktsiisitõusud neile lisaks, mis juba olid jaanuarist planeeritud, olid ikka korralikult läbi mõeldud? Vaevalt, sest selleks polnud aegagi. Aga aega järjekordse hinnatõusuga kohandumiseks oleks vajanud kogu ettevõtlus. Lepingud uueks aastaks on ju ammugi sõlmitud. Kes kannab kahjud?