Kuidas jõuda heale järjele?

Foto: Toomas Huik

Hollandi päritolu ärimees Johannes Wientjes, Kolme Õe hotelli ja Eesti uhkeima rõivaäri omanik, avaldab saladuse, mis moel elus läbi lüüa.

Jalas 50-dollarilised kingad, mis ostetud LAst 30-protsendise allahindlusega, seljas napilt 1000-kroonine triipudega tume ülikond, mis enne Tartu kaubamaja osturallit maksis 2500 krooni, ja randmel 60-dollariline

Swatch (vähemasti Swiss Made), küsin nooblis Kolme Õe hotellis selle omaniku vastas istet võttes: «Olen ma täielik luuser?»

«Ei! Ei-ei-ei,» vastab pikka kasvu, mereväelase rühiga hotelliomanik Johannes Hendrikus Wientjes. Ja lisab: «Võid osta ka odava riideeseme, ja kui see hoiab sind soojas ning sa ei ole alasti, võid olla samuti väga õnnelik inimene.»

Aitäh trööstimast.

193 cm pikkune Wientjes, kes tõepoolest teeninud Hollandi mereväes, on mees, kelle vastu astudes pole kriitilisest riietuseküsimusest pääsu. Guugeldage tema nimi ja saate neli lehekülge viiteid lugudele, mis kõik pakuvad sensatsiooni, et hollandi rikkur müüb Tallinna vanalinnas Fashion Palace’i eliitmoeäris 75 000 krooni maksvaid ülikondi ja 50 000 krooni maksvaid kingi.

Aga ei maksa arvata, et ta uhkustaks sellega. «Palun ära kirjuta üksnes sellest, et ma müün kalleid ülikondi,» palub ta. (Nagu näha, saab vähemalt selles, mida kirjutada ja mida mitte, ajakirjanik end kuningana tunda.)

Niisiis, unustagem mõneks ajaks megakallis kaup. Sest müüa võib ju ükskõik mida ükskõik kui kalli hinnaga. Palju olulisem on saada jälile sellele, miks, hoolimata sellest, et oleme üheealised, mõlemad 44, on üks tulnud võõralt maalt ja saanud Eestis prestiižse äri ajajaks, teine aga jäänud kodumaal tavaliseks tarbijaks, lihtsaks ajakirjanikuks.

Alustagem siis õppetunniga: kuidas jõuda elus heale järjele?

1 Kui Wientjes (hääldada: wint(š)es; aga tegelikult on tal suva, kuidas hääldate) läks Saksamaale Willy Bogneri lukssuusariiete ärisse praktikale, andis isa, elupõline lihunik, talle kaasa soovituse: iga päev pead tööle jõudma kõige esimesena. «Ja tee kindlaks, kes on viimasena tööl,» lisas isa. «Kui see on uksehoidja, kes lahkub kell 11, siis pead ka kell 11 lahkuma.»

Oli veel kolmaski soovitus: «Poeg, tee üks teene: et kui keegi helistab mulle ja räägib sinust, siis ta ütleks, et ei ole näinud kedagi teist, kes kogu aeg jookseks.» Isa andis mõista, et välismaalasena peab poeg Saksamaal tõestama, et on sakslastest parem.

Ta võttis isa nõuandeid kuulda ning sai Bognerilt peagi tööpakkumise. Tänan, ei, vastas Wientjes, sest tahtis minna Pariisi. Bogner lubas talle seepeale hea lepingu, auto – kõik, mida tahab –, peaasi et ta jääks.

Jäigi. Ühtlasi läbis samal ajal Hollandi mereväes aastase teenistuse, sest Bogner kirjutas armeele palvekirja, et vajab Wientjest hädasti.

2 Wientjese isa pidas vendadega paari lihunikuäri, kus nad töötasid ööd ja päevad, 80 tundi nädalas. Vaid kümneks päevaks aastas võtsid aja maha. Isa küsis koguni, milleks on puhkust vaja, kui nagunii on iga pühapäev vaba. Ja aastas on ju 52 pühapäeva.

Ka Wientjes ei puhka aastas rohkem kui kümmekond päeva. Näiteks tänavu märtsis käis ta Eestist pärit abikaasa Irinaga kümme päeva Dubais. Aitab küll, rohkem pole vaja.

Kas ta end sedasi läbi ei kuluta?

«Kui sulle meeldib, mida teed, siis pole töötamine probleem,» seletab ta. «Sa ei mõtle, mida teha nädalavahetusel, kui oled vaba. Ei, nädalavahetusel on hea tulla kella 11ks kontorisse. Või võtta töö koju kaasa, istuda terrassil, läita sigar ja mõelda asjade üle järele.»

Kummatigi ei pea ta end töönarkomaaniks. See, mis teda kannustab, on kirg.

Küsige Wientjeselt, mis on tema parim investeering, ja ta vastab, et töötamine ja töötamine ja töötamine.

3 Wientjes kasvas üles Hollandis külas, kus ühel pühapäeval aastas korraldati jooksuvõistlus. Ta oli kõigest viiene, aga uskus, et võidab 1500 meetri jooksu.

Ei võitnud.

Lõpetas keskel. Pisarad hakkasid seepeale voolama. Isa võttis ta oma suurte tugevate käte vahele ja küsis, miks poeg nutab. Laps vastas, et ta kaotas ju. Isa sosistas talle kõrva: «Ma ei tahtnud sulle enne starti pettumust valmistada, aga meie, Wientjesed, ei võida kunagi 1500 meetri jooksu.»

Järelikult võivad nad võita mujal. Oluline on see, meenutab Wientjes, et isa oskas ka kaotuse korral anda talle positiivse sõnumi.

4 Mõnikord, kui päev on õhtusse veeremas, helistab Wientjesele abikaasa ja küsib, millal ta koju tuleb. «Siis vaatan, et kell on seitse, ohoo – juba tulen,» kirjeldab Wientjes. «Aga ma ei mõtle selle peale, et läheks koju varem. Ja kui lähen koju, siis võivad inimesed mulle ikkagi kogu aeg helistada.»

Aga see ei tähenda, et kodus taandub mees kabinetti, sellal kui naine askeldab pliidi

ääres. Wientjesele meeldib nimelt ise süüa valmistada (kuigi Tallinnas puudub korralik lihaäri, nagu oli tema esiisadel Hollandis), sest, nagu ta tunnistab: «Mulle meeldib kogu aeg tegutseda. Mu naine istub, joome klaasi veini, teen süüa, räägime.» Nad räägivad kodus inglise keeles.

Wientjes ei ole naise kiitmisega kitsi. «Oleme hea meeskond,» kinnitab ta. «Meil on alati teineteisega midagi rääkida, nii hommikul, lõunaajal kui õhtul.» Erinevalt nii mitmestki teisest paarist, keda ta restoranis silmanud ja kes omavahel sõnakestki ei vaheta.

5 Kui Wientjes otsustas kaks aastat tagasi Amsterdamist Tallinna elama asuda, andis abikaasa talle soovituse: «Palun, ära tööta enam teiste inimeste heaks. Tööta enda heaks.»

Nad otsustasid, et avavad lukskaupade äri.

Seejuures oli naisel veel teisigi soovitusi varuks. Wientjese mäletamist mööda kõlasid need nii: «Ära kuula mitte kedagi, ei eestlasi ega venelasi. Neil ei ole kellelgi mingit visiooni. Nad tahavad ühe päevaga rikkaks saada. Nad ainult unistavad. Tahavad näidata oma rikkust, oma Bentleyd-mentleyd.»

Kui Wientjes vaatas Fashion Palace’i eelmise aasta tulemusi, olid need jahmatavad. Halvas mõttes. Aga ta ei lasknud end rööpast lüüa, sest keskenduda ei tule sellele, kuidas ratsa rikkaks saada, vaid kuidas ettevõtet kasvatada. Selleks tuleb a) leida kunded, kes b) hakkaks teda usaldama.

«Eestis võtavad need asjad kauem aega kui mujal,» nendib Wientjes, «sest inimesed on skeptilised, kas neile aetakse mulli või on asi tõsine.»

Tema mullu võidetud kunded on tänavu ostude arvu kahekordistanud. Ilmselt on tal õnnestunud võita usaldust.

6 Hoolimata raskest ajast ei kurda Wientjes klientide vähesuse üle. Ometi pole ta saavutatud tulemusega rahul, sest ihkab alati veelgi rohkemat.

«Kui oled ärimees ja tahad midagi teha,» seletab ta, «pead end kogu aeg kritiseerima ja küsima, mida ma küll valesti teen. Kui käin oma poes või hotellis ringi, olen õnnelik selle üle, mis on hästi – aga mis on see, mis on halvasti? Mida saab paremaks teha? Või kuidas saab tugevust teha veel tugevamaks, et nõrkus kõrvale tõrjuda?»

Näiteks on üks ta eesmärke, et Kolme Õe hotelli restoran pälviks ühe Michelini tähe – esimesena Eestis. «Prantslased on küllalt arro-gantsed,» nendib Wientjes, «aga püüame silma jääda, kui nad siiakanti tulevad.»

Eesmärgistatud töö on seni vilja kandnud. Kui eelminsel aastal oli Fashion Palace’i käive viis miljonit krooni, siis ainuüksi möödunud kuul küündis see 12 miljoni kroonini.

7 Selleks et Eestis edukalt äri teha, peab Wientjese sõnul tegutsema saksa moodi. Esiteks tuleb olla tugev juht ja teiseks peavad inimesed täpselt teadma, mida juht neilt tahab.

See tähendab tema käsitluses, et eesti alluvatega tuleb olla tough & clear, karm ja konkreetne.

Hollandi suursaadik Eestis, Wientjese sõber, rääkis talle, kuidas saatkonda kontrollimas käinud Hollandi välisministeeriumi esindajale oli noor eestlannast töötaja kurtnud, et suursaadik võib olla väga tough. Kontrollija ütles seepeale suursaadikule, et äkki peaks ta inimestega rohkem rääkima ja neid mõistma.

Selle peale oli suursaadik kostnud: «Kui eestlastega asju arutama hakata, siis need arutelud ei lõpe kunagi. Neile tuleb öelda, mida me täna teeme.»

Wientjes kannab Santoni kingi, mis maksavad üle 7000 krooni, Kitoni ülikonda, mis maksab ligi 50 000 krooni, ja Rolexi kella, mis ilmselt maksab paar korda rohkem kui mõne mehe auto. Kui uurin, kas ta riietus annab talle parema enesetunde, kui on mul, tõuseb Wientjes toolilt, sirutab end ja lausub: «Jah, kui lähen ärikohtumisele, annab see mulle tugeva tunde.»

Aga ei, ta ei demonstreeri üleolekut. «Tead, järgmine kord pean sind ehk ülikonnaga aitama,» viitab ta Fashion Palace’i valikule.

«See osutuks võimalikuks alles siis, kui saan Postimehe omanikuks,» vastan.

Tean, et Postimehe omanikuks ei saa ma kunagi. Raha ju pole.

Või pole piisavalt kirge?

See-eest on neljanädalane puhkus.

Kuidas leidis Wientjes Eesti naise?

Kui Johannes Wientjes töötas Liz Claiborne’i moegrupi konsultandina, kohtus ta viis aastat tagasi New Yorgis venelanna Irinaga. Küsis, kust naine pärit on. Too vastas, et Estoniast.

Palju reisinud mehena tundis Wientjes oma arust kogu maailma, aga kus, kurat, see Estonia asub, mõtles ta endamisi. Ta polnud sellest kuulnudki. Nime kõla järgi tundus, nagu asuks see kusagil lõunas.

Irina vaatas mehele otsa ja taipas, et Estonia ei ütle talle midagi. Ning täpsustas: Estland, Baltics.

Siis sai kõik selgeks. Hollandlased teavad Eestit eelkõige Estlandina.

Iga kord kui Wientjes pärast tutvumist naisel Tallinnas külas käis, juhtus siin olema ilus ilm. See meeldis talle. Pärast mõneaastast kooselu Amsterdamis otsustasid nad üheskoos Eestisse asuda ja siin kaupluse avada.

Irinal on kaks tütart: üks õpib Moskvas ja teine New Yorgis. Wientjes kiidab, et kahe lapse emana on Irina kogu elu võidelnud, et lastel parem oleks.

Ent ta ei ole pettunud, et Eestis polegi kogu aeg ilus ilm. Vähemasti külm küll mitte. Külm on tuulises Hollandis, kus sõrmed võivad rattaga sõites kangeks jääda. Ta teab, sest käis iga päev rattaga koolis. Üks ots oli 10 km. 

CV Johannes Hendrikus Wientjes

Sündinud 19. detsembril 1964 Hollandis

Tallinna moeäri Fashion Palace ja Kolme Õe hotelli omanik

2006–2008 rõivakompanii Claudia Sträter juht

2004–2005 moekompanii

Liz Claiborne konsultant

1999–2004 Armani moekompanii Põhja-Euroopa divisjoni juht

1998–1999 tekstiilikompanii Steilmann Group konsultant

1996–1998 rõivafirma Otto Kern tegevjuht

1993–1996 tippmoefirma

Cerruti 1881 tegevjuht

1991–1993 luksmoefirma

Escada divisjoni juht

1988–1991 suusarõivaste firma Bogner Põhja-Euroopa

müügijuht

1986–1987 Bogneri praktikant Münchenis