Miks koostöö ettevõtja ja ülikooli vahel ei suju?

Indrek Jakobson, Tehnikaülikooli tehnoloogia- ja innovatsioonikeskuse juhataja. Foto: Indrek Jakobson

Tehnikaülikooli tehnoloogia- ja innovatsioonikeskuse juhataja Indrek Jakobson kirjutab, mida on vaja teha selleks, et ülikoolides loodud ja kogutud teadmised saaksid kokku ettevõtjate püüdluste, kogemuste ja rahaga ning millised probleemid või väärarusaamad koostööd takistavad.

Koostöö ei baseeru arvutite omavahelisel suhtlusel, vaid ennekõike üksteist usaldavate inimeste vahel. Usalduse tekkeks on aga vaja aega ja inimlikku suhtlemist, teada ja tunda mitte ainult asju ja tehnoloogiaid, vaid ka inimesi.

Meie põhjamaine suhtluskultuur on olnud sajandeid omaette hoidev, kuid 21. sajandil sellise suhtumisega (mina teen ühes nurgas teadust ja sina ajad seal teises nurgas äri) ning üksteise peale näpuga näitamisega edasi minna ei saa.

Ülikoolide ja ettevõtete vaheline koostöö ei ole meil ajalooliselt nii tugev kultuuri osa kui näiteks Ameerika kontinendil, ühiskonnas juurdunud hoiakute muutmine võtab väga palju aega. Miskipärast loodetakse mõnikord, et tegu on äriga, kus paned krooni sisse ja kahe aasta pärast on kaks tagasi. Ometi on tehnoloogiavaldkonna investeeringute näol tegu ühe riskantseima tegevusvaldkonnaga üleüldse.

Ülikool kui jäämägi

Ülikoolides sisalduv teadmus on piltlikult väljendades kui jäämägi, patendid jm kaitstav intellektuaalomand moodustavad selle kaugele nähtava, päikeses sillerdava osa, kuid lõviosa mahust on tegelikult vee all ja kaugelt vaadates nähtamatu. See on ühiselt läbiviidavate uuringute osa.

Petlik negatiivne mulje ebapiisavast koostööst ülikooli ja ärisektori vahel tuleneb muuhulgas ka liigsest keskendumisest patentidele ja nendega seonduvale, mis on ohtlik peamiselt seetõttu, et lootused sealt saadavatele tuludele aetakse ebarealistlikult kõrgeks. End MIT-ga võrreldes kiputakse lihtsalt oma võimeid üle hindama.

Kellele peaksid patendid kuuluma?

Palju on vaieldud ka selle üle, kellele peaksid patendid kuuluma, leiutajale-teadlasele, ülikoolile või hoopis erafirmale.

Tõenäoliselt jätkub see diskussioon sama kaua kui patenteerimine, sest ideaalset igas olukorras toimivat universaalset reeglit pole olemas. Küll on aga eksisteerivad mõned üldised printsiibid tingituna soovist leida optimaalset lahendust ning tegelikult tundub IO omandiküsimus Eestis olevat pseudoprobleem.

Ülikooli poole tasub pöörduda väärilise probleemiga

Ülikoolid peavad kahjuks tegelema tihtipeale ka sellise tööga, mis pole nende põhiülesanne.

Mitte väga vana pole võllanali, kus ettevõtjad väljendasid rahulolematust olukorraga, kus Tehnikaülikool ei tooda neile piisavalt keevitajaid.

Samuti otsitakse ülikoolide laboritest abi probleemide korral, kus tegelikult piisaks eraõiguslikest laboritest ning riiklikul tasemel hästikorraldatud teavitustegevusest.

Piltlikult väljendades ei tulda ju mehaanikateaduskonda auto tehnoülevaatust tegema, vaid üheskoos uut välja töötama.