FT: Kremli salaandmed mustal turul

Moskva Kreml Foto: SCANPIX

Moskva Gorbuška-turult võib elektroonikahuviline leida mida iganes. Mobiiltelefone, plasmatelereid, viimaseid DVDsid ning soovi korral ka «andmebaase» - kuigi neid tuleb ise küsida.

Nii on CDdel saadaval näiteks siseministeeriumi liiklusinfo, maksuameti andmed ja riikliku narkomaaniaga võitlemise büroo failid, hinnaga ümmarguselt 100 dollarit tükk.

Plaatidel on Vene julgeoleku- ja valitsusasutuste poolt kogutud konfidentsiaalsed andmed: arreteeritute nimekirjad, isiklikud aadressid, passinumbrid, telefonikõnede info, pangaandmed, ametialased kontaktandmed, maksuandmed, reisiinfo ja mida iganes keegi veel soovib.

On ka poode, kus kõike seda avalikult pakutakse. Gorbuškal, kuhu politsei hiljuti «peale lendas», on müüjad natuke tagasi tõmmanud. Nii pakub üks putka vaatamiseks nimekirja ja lubab 3000 rubla eest CDsid põletada. Mingit moraalset konflikti kaupmees isikuandmete müügis ei näe. «Turg on olemas ja nõudlust tuleb täita. Mis siin veel arutada,» teatab ta.

Kurjategijate, spioonide ja ajakirjanike jaoks on turg lausa kullaauk. Kõige vägevamalt teenivad aga loomulikult politseinikud ja bürokraadid, kes häkkeritele andmeid müüvad. Nendel omakorda käib tõeline CDde masstootmine, mis lähevad avalikult müügiks elektroonikaturul ja internetis.

Musta andmeturu suurust hinnatakse kümnetele miljonitele dollaritele. Ühtlasi paljastub seeläbi Vene riigiaparaadi unikaalsus: ise üritavad paaniliselt infomonopoli hoida, kuid ei tule sellega omaenda korrumpeerituse tõttu toime. Ajakirjanikud, kes selles poolautoritaarses riigis ametlikult madalaima pulga peal istuvad, saavad seega võimumeeste kohta rohkem teada, kui ehk ühelgi teisel maal.

«Ameerika ajakirjanikud peaks meid küll kadestama, et meil kõik nii avalik on,» naljatas opositsioonilise Novaja Gazeta uuriv ajakirjanik Sergei Kanev, kes infokaubandusest ka kirjutanud on ning neid andmebaase ise aeg-ajalt oma lugude tegemisel kasutab. Tema sõnul kasutavad musta infot kõige enam kriminaalid.

Nii on talle teada juhtumid, kus naistelt vägistamiste infot või prostitutsioonisüüdistusi kasutades raha välja pressiti.

Kanev avab narkokurjategijate andmebaasi ja ütleb: «Näed, siin on fotod, aadressid, telefoninumbrid, kasutatavate narkootikumide nimetused... Petturid helistavad sageli vanematele ja teatavad, et nende poeg või tütar on narkootikumide pärast arreteeritud. Nad väidavad, et on politseist ja lubavad lapse 10 000 rubla eest lahti lasta. Kuna vanemad teavad, kuidas lapsega lood on, siis nad reeglina maksavad ka.»

Juhtub ka seda, et riigi korruptsioonist on kasu neile, kes selle vastu võidelda üritavad. Nii on kodanikel võimalus korrumpeerunud ametnike jäljed üles võtta, mis on Venemaa-taolise riigi puhul igati irooniline rollivahetus.

Nii näiteks said Anna Politkovskaja mõrva uurinud ajakirjanikud turult ostetud lennuandmete abil jälile julgeolekuagendile, keda kahtlustatakse ühe teise asja pärast 12-aastast karistust kandva palgamõrvari abistamises - kes omakorda on veel kahe kahtlusaluse sugulane.

Väidetavalt selgub andmebaasist, et julgeolekuohvitser Pavel Rjaguzov lendas Ingušeetiasse koos süüdimõistetud mõrtsuka Lom Ali Gaitukajavi ning oma otsese ülemusega julgeolekuorganitest.

Mehed istusid koos lennujaamas ja olid registreeritud samale lennule - mis viitab sellele, et lennati koos. Kuigi see ei tõesta midagi, selgub siit ikkagi, kui ebamugavalt lähedased FSB ja organiseeritud kuritegevus omavahel on. Reisi üksikasju kinnitasid ka pealtnägijad. Kanev avaldas loo veebruaris. Tol ajal mõisteti Rjaguzov õigeks, kuid ülemkohus tühistas otsuse ja asi võetakse varsti taas üles.

Must infoturg on küll seadusevastane, kuid kuniks ta liiga silma ei paista, seda siiski sallitakse. Putkades müümine on saanud vaikiva nõusoleku. Hiljutine katse musta turu andmebaasi internetis üles seada kukkus aga läbi. Panama kodaniku nimele registreeritud ja USA serveris paiknenud Radarix.com jõudis 2008. aastal toimida vaid nädala - siis pandi ta kinni.

Paljudel suurettevõtetel on oma julgeolekuosakonnad ja andmebaasid. Ametliku kommertsinfo andmebaasi Special Information Systems direktori Sergei Minaevi sõnul omab enamik suurematest tegijatest aga otsekontakte riigiametnikega ega vaja seepärast ei nende ega musta turu teenuseid.

Nagu ka paljud teised, kahtleb Minaev mustal turul pakutava usaldusväärsuses. Tema sõnul on paljud sellised andmebaasid tegelikult siiski aegunud. «Suuremalt jaolt on see rämps. Nad on kõik aegunud ja kümnest kolm on võltsitud,» väitis ta. On ka neid, kes arvavad, et infot moonutatakse sageli tahtlikult.

2002. aastal vastuvõetud karmimad seadused tema sõnul äri hävitada ei suutnud, vaid surusid selle lihtsalt põranda alla. «Must turg küll likvideeriti, aga valget asemele ei loodud,» ütles ta. «Neile, kel infole seaduslik õigus on, mingit alternatiivi ei loodud. Kõik keelati ära. Ja nüüd lähebki kõik müügiks.»

Moskva Riikliku Ülikooli õigusteaduste professori Elena Lukjanova rikuti Venemaal näiteks 2004. aastal vastuvõetud seadusega - mis nõuab poliitilistelt parteidelt oma liikmeskonna avalikustamist - inimeste põhiseaduslikke õigusi info- ja privaatsuse kaitsele.
«Seda tehti, et opositsioon kontrolli all hoida, ütles ta. «Ja kui põhiseadust juba nii kõrgel tasemel rikutakse, siis pole midagi imestada, kui seadustest enam midagi ei peeta ja sellised andmebaasid mustal turul välja ujuvad.»

Tema hinnangul on probleemi juureks endeemiline korruptsioon.

Ja kuigi Vene mustalt turult nii mõnegi saladuse jälile võib saada, on kõige tundlikuma info üle siiski raudne haare säilitatud. Jutt käib tippametnike välismaistest pangakontodest ning nende (ning sugulaste) ettevõtlushuvidest.

Selliseid andmeid Gorbuškalt juba ei leia.

Vaata ka videot siit.

Copyright The Financial Times Limited 2009.