Märten Ross: põnev majandus igaval sügisel

Märten Ross. Foto: Peeter Langovits.

Kui nõustuda, et Eestile on kasuks tulnud tasakaalus ja ülejäägis eelarve, siis jõuame loogilist rada pidi tagasi kulude kärpimise vältimatu teemani, kirjutab Eesti Panga asepresident Märten Ross.

Erinevalt eelmisest pole seekordne sügis maailma majanduses midagi suurt põrutavat esile toonud. Rahvusvaheline kaubandus on mõnevõrra paranenud, finantssüsteem torkab silma üllatava optimismiga ja nafta kasvav hind tuleviku suhtes suurt kõhklust ei tekita. Eks see kajastub ka viimastes Eesti majandushinnangutes. Meilgi hakkab tööstuse eksport tasapisi paranema, teenuste ekspordis jäi tagasiminek kardetust «viisakamaks» ja mingeid stabiliseerumismärke näitab isegi kinnisvaraturg. Suuremast entusiasmist hoiab tagasi eelkõige teadmatus töötuse arengu suhtes.

Selles mõttes võivad sügisesed prognoosid tunduda igavad. Kuid selline tunne on petlik. Eestis, siin ja praegu, on mitu ülipõletavat küsimust, mille lahendamist edasi lükata pole kasulik kellelegi.

Esiteks on selge, et kui majandusolukord ka järk-järgult paraneb, on nii meil kui mujal taagaks kriisieelne buum ja kriis ise. See tähendab, et paljude firmade majanduslik seis on jätkuvalt raske. Seega, kuigi muutunud oludes peabki osa neist pankrotistuma, sest vana äriidee enam ei toimi, on siiski oluline jätkata ettevõtluskeskkonna arendamisega. See on ainus tõsiseltvõetav mootor uute töökohtade loomiseks.

Aga kuidas? Igasugu trikke võib välja mõtelda. Kuid nii «üllatav» kui see ka pole, on praegu laual olevatest teemadest kõige tähtsam ikkagi euro kasutuselevõtt. Ma olen täiesti nõus, et euro ei lahenda meil kõiki probleeme. Ei, tõesti ei tõsta euro tulek meie ülemuste juhtimistaset ega aita välja mõtelda paremat tarkvara. Kuid meil pole silmapiiril käegakatsutavamat vahendit majanduskeskkonna stabiilsuse parandamiseks. Luua stabiilsus, et kindlustada ettevõtlusjulgust, ongi aga riigi põhiline ülesanne ettevõtete toetamisel.

Ma ei saa aru neist, kes vastandavad eurot ja paari miljardit riikliku sektori kulusid ning viitavad, et euro kasutuselevõtu nimel pole mõtet tuua ohvreid. Kui euro tulek suurendab stabiilsust, mis omakorda kaudselt loob töökohti, siis on ohverduse-küsimus vastupidine. Miks peaksime ohverdama sadu töökohti ning uusi investeeringuid haridusse selle nimel, et eurot ei tule?

Praegu sõltub euro kasutusele tulek kõige rohkem riigisektori selle ja järgmise aasta eelarvedefitsiidi suurusest. Nii valitsuses, kohalikes omavalitsustes kui ka näiteks avalikes haiglates ei tohiks me oma kulude katteks reserve kasutada või laenu võtta rohkem kui pisut üle kuue miljardi krooni aastas.

Sel aastal, mida nüüdseks on jäänud vähem kui paar kuud, ei ole suurimaks probleemiks vist enam maksutulud, mis on laekunud ootuspäraselt. Eesmärgi täitmine nõuab tegelikult laiemat pingutust. Eelarve tulud sisaldavad praegustes plaanides mitmeid mittemaksulisi tulusid, mida veel pole suudetud kindlustada. Samuti peaksime kõik hoiduma aastalõpu kulurallist. Ka on täiesti arusaamatu, et riigi tervikhuvisid võib ohustada võimetus tagada kohalike omavalitsuste rahalise seisu vastavus üldisele huvile.

Järgmise aasta osas on aga küsimärgid rohkem seotud tõsiasjaga, et sellel aastal tehtud eelarvepingutus ei olegi sedavõrd seotud euroga, vaid püsivamate eelarveteemadega.
Praegune eelarveplaan iseendast pole ju üldse mitte paha, eriti kui arvestada tagasilöökide suurust maksutuludes. Riigi majandamiskulude vähendamine 2006. aasta tasemele ja vaid kahe-kolme protsendi suurune perede rahaliste toetuste kasv pole eelarve jätkusuutlikkust silmas pidades justkui halb saavutus.

Kuid analüütikute väljendatud kõhklused, et kas Eesti pingutus on piisav,  peegeldavad hoopis midagi muud.

Suur eelarvedefitsiit, ja kolm protsenti on suur defitsiit, on põhjendatud ainult lühiajaliselt. Selline puudujääk on õigustatud ainult lähtudes eeldusest, et majandust tabanud tagasilöök on ajutine. Kuid hinnangud järgmise ja ülejärgmise aasta riigieelarvele peegeldavad tõsiasja, et kiiret olukorra paranemist majanduskasvu mõttes ei julgeta eriti ennustada. Ei meil ega mujal.

Kõik see tähendab maksutulu üksnes mõõdukat paranemist edaspidi. Samas vähenevad tulevatel aastatel võimalused kasutada tänavu rakendatud ulatuslikke ühekordseid tulu suurendavaid meetmeid! Järelikult, isegi kui kulud ei kasva, jääb defitsiit ikkagi suureks ning mõnede vaatlejate hinnangul isegi paisub.

Seega ei saa rääkida suurest defitsiidist kui ajutisest nähtusest, kui me ei jätka eelarve seisu struktuurset parandamist. Emakeeli tähendab see mõnede kulude edasist vähendamist või maksude tõstmist. Järelikult ei ole ka alternatiiv reservide laiem kasutuselevõtt. Osaliselt võib neid veel käiku lasta, kuid mida aasta edasi, seda enam oleks see juba puhas raiskamine.

Tasub meeles hoida soomlaste õppetundi eelmise kümnendi majanduskriisist. Eelarvega mängides saab kriisi tasandada ainult siis, kui langus on lühiajaline. Aga kui on oodata pikemaajalist majanduse madalamat taset, siis tuleb soomlaste eeskujul teha struktuurseid muutusi ja kärpida kulusid.

Mujal maailmas, eriti arenenud riikides enneolematus tempos kasvanud eelarve puudujääke ja riigivõlgu vaadates pole põhjust alahinnata Eesti valitsuse pingutust hoida ka järgmise aasta eelarvedefitsiit kolme protsendi sees. Kuid samas tuleb tõdeda, et majandusprognoosidest lähtudes peaksime juba järgmisel aastal olema mõnevõrra ambitsioonikamad ning hakkama liikuma tagasi tasakaalus ja seejärel ülejäägis eelarve poole.

Mida see praktikas tähendab? Õigupoolest lisatööd selle kallal, et välja valida need kuluartiklid, mis on kriisi käigus suhteliselt liiga suureks jäänud, ning leida lahendusi nende vähendamiseks. Samuti mõelda, kuivõrd on vaja teha veel muudatusi maksusüsteemis, arvestades meie kogukulude trendi. Kõigil tuleb endale aru anda, et mida rohkem jätta sellest kriitilisest arutelust kõrvale valdkondi, näiteks pensionid, seda suurem surve on teistele valdkondadele, sealhulgas haridusele või julgeolekule.

Siinkohal pidurdaks kohe neid arvajaid, kelle hinnangul oleks maksutõus mingisugune kerge lahendus. Muidugi, ajutiselt võib maksutõus ju tulusid lisada. Kuid tulude puudujääk ei tule meil mitte madalast maksutasemest. Oleks kriisi eel maksud kõrgemad ja eelarve ülejääk ikka sama väike olnud, oleks probleemid praegu üsna samasugused või pigem hullemad.

Viimase aasta jooksul tehtud maksutõusud on olnud vajalikud, kuid strateegiliselt pole see ühiskonnale mitte tingimata optimaalne lahendus. Kui üldse, peaks praegu hakkama valmistuma hoopis maksude uuesti alandamiseks mõne aasta pärast. Siin võib näiteks vaadata ka sotsiaalmaksu poole, millest senimaani on vähe räägitud.

Kui nõustuda, et Eestile on kasuks tulnud tasakaalus ja ülejäägis eelarvepoliitika, siis jõuame loogilist rada pidi tagasi kulude kärpimise vältimatu teemani.