Marti Aavik: tavaline elu on tagasi

Marti Aavik Foto: Peeter Langovits

Vahepeal tundus, et saabki tegeleda ainult oma erialase tööga, rääkis mulle üks ettevõtja. Äriline pool tööst kahanes mõnusalt tillukeseks. Arved läksid välja, raha tuli õigel päeval arvele ja palgad läksid välja.

Aga nüüd tuleb teha tööd ja lisaks kogu aeg muret tunda, kas ostja pea ikka veepinnast kõrgemal püsib või mitte. Selline ongi tavaline elu, mis on Eesti inimestele ju tegelikult hästi tuttav.

Võime (natuke lihtsustades) mõelda, et on selliseid ärimehi, kes müüvad ja ostavad firmasid ning teevad varadega igasuguseid huvitavaid trikke. Teised ettevõtjad on mõne ala professionaalid, kellele äri pool on lihtsalt üks paratamatu kaasaanne, et vabamalt oma tööd teha.

Mõned aastad buumiaegset suhtelist küllust andsid küll maitse suhu teistsugusest olemisest, aga igapäevane (tüütu) äri on end tagasi murdnud ka professionaalidest väikeettevõtjate ellu. Vaevalt, et see hea on, aga midagi väga enneolematut sellises olukorras kindlasti pole.

On neid, kellel läheb äri hoopis hoogsamalt kui varem. Üks mees lubas seagripihirmule küünla panna, sest tema müüb tervisetooteid. Inimesed pidavat apteekidest rabama kõikvõimalikke turgutavaid vitamiinirikkaid pudeleid ja potsikuid.

Ja ega siis kõik uued majad pole kiirelt lagunevad pappkarbid. Ja enamik saab ju ka oma laenude maksmisega hakkama. Söök on laual ja riided seljas – tavaline elu on ka elu.

Aga on ka kurvastavalt palju lugusid varem rõõmsatest inimestest, kes nüüd oma teenitud või teenimata koorma all nii kössis on, et hoiavad nendestki eemale, kes pettumusest ja rahatülidest hoolimata sõbraks tahaks jääda.

Masu on söönud majanduse kiirust ja materiaalset kapitali. Koos sellega tagasi tulnud tavaline elu sööb rõõmu ja usaldust ja inimesi. Oleks väga hea, kui saaks teha, et see ei sööks inimesi ära! Väike korrale kutsuv näksamine võib ju olla ergutav, aga liialt suur amps paneb põdema või tapab.

Soovitus halbadest aegadest õppust võtta kõlab kenasti. Aga mis võiks olla selle õpetuse sisu?

Tundsin meest, kes pidi tõsiasjaks muutma ühe toreda ettevõtte laienemise paljudesse riikidesse. Iga ebaõnnestunud sammu järel – neid tuli kahetsusväärselt tihti ette – tavatses ta öelda, et läbikukkumine on alati õppetund tuleviku jaoks. Otsustajad plaksutasid, ehkki ta kunagi ei öelnud, mida ta siis täpsemalt õppis või mida teised õppima peaks.

Mõtlesin omaette, kas ta ükskord piisavalt targaks ka muutub või saab tervest tema elust üksnes õppetund…