Pätist paipoisiks

Loovteraapia: savist näomaskide valmistamine on samuti teraapilise iseloomuga, ent taiesed pakuvad ka silmailu. Foto: Liis Treimann

Öised kodunt eemal olemised, suitsu- ja alkoholilõhnad, kambas jõlkumine, kaklused ja uimastilembus – mida teha, et noorest ei saaks paadunud kriminaal, kuidas teda aidata?

Suur on lapsevanemate ehmatus, kui ühel halval päeval eespool loetletu halastamatult ilmsiks tuleb. Rong on aga juba läinud ja siis ei jää üle muud kui üritada hakata vigu parandama.

Hea, kui noore ümberkasvatamiseks pole vaja kinnipidamisasutust, kuid pahatihti viib tee just sinna. Ent vigu võiks hoopiski ennetada.

Teie ees on kolme noore inimese avameelsed lood. Kriminaalhooldusametnike palvel Arter nende perekonnanimesid ja pilte ei avalda.

Kristjan, 19

Enne. Usun, et kõige järgneva põhjused on perekonnas, suhetes isa ja emaga. See algas juba esimesest klassist, kui ma õhtuti koju ei ilmunud, sest isa ei lubanud mul väljas käia isegi siis, kui tahtsin minna jalgpalli mängima. Siis tulid poole õppe pealt meie klassi uued õpilased ja koos nendega hakkasid ka ulakused tulema.

Esmalt pisivargused, alguses klassist ja siis garderoobist. Enamasti tahtsin raha, sest kui vanematelt küsisin, siis nad ei tahtnud anda, ja eks just see vargile ajaski. Ostsin kommi ja limonaadi nagu esimese klassi laps ikka. Nii see edasi arenes.

Aastatega sigines uusi tuttavaid ja alates kaheksandast klassist läksid ulakused aina suuremaks. Hakkasime päevasel ajal autosid varastama. Mis seal keerulist – kruvikeerajaga uks lahti, roolilukk maha ja läkski sõiduks. Sõitsime täiesti niisama ringi ja lõpuks jätsime auto kuhugi maha. Tegelesime sellega kaks aastat järjest.

Kuni jäin ühes Viru keskuse poes suurema rahavargusega vahele, mul töötas seal üks tuttav. Ühel päeval panin tähele, et tagaruumi uks oli lahti jäetud. Saatsin tuttava bussi peale, ise aga läksin poodi tagasi ja tegin seifi tühjaks – võti oli ees. Võtsin 56 000 krooni ja jooksin kiiresti minema, viis päeva peitsin ennast.

Vahele jäin tänu koolikotile, millel oli üks tundemärk. Lõpuks viidi kokku ka sõrmejälgedega, mis olin varem autodesse jätnud. Minu kinnipidamiseni kulus pool aastat. Võtsin asja omaks, kui turvakaamera video ette mängiti.

See 56 000 kulus viie esimese päevaga – ikka narkootikumidele. Proovisin ära kõik, välja arvatud LSD, kräkk ja süstimine. Kui pidu läbi sai, hulkusin natuke ringi ja läksin siis koju.

Nii et kukkusin kinni. Algul määrati seitse kuud, aga ära istusin – nii Tartu kui Tallinna vanglas ning eri arestimajades – viis kuud ja viis päeva. Vabanesin enne aega hea käitumise eest.

Aasta aega oli kõik normaalne, aga siis hakkas jälle pihta. Kuna olen paljulapselisest perest, on mulle igas kuus ette nähtud 600 krooni, aga isa korraldas nii, et mina seda raha ei näinud. Laaberdas maha või parandas autot, mina ei tea. Igatahes tekkis mõte, et läheks teeks ta pangakaardi tühjaks. Ta oli just pangast 100 000 laenu võtnud. Sain ta netipanga koodid ja  tegin arve tühjaks, kandsin raha kuuele kontole.

Isa ei saanud esimesed kolm kuud arugi. Aga kui sai, andis asja politseisse. Kuigi eks ta mind kohe kahtlustaski, olen talle ju varem kallalegi läinud – inimene käib konkreetselt närvidele!

Nüüd. Pean tegema 470 tundi üldkasulikku tööd (ÜKT), 110 tundi on veel alles. Kinni ma ei läinud, sest poeg oli siis kuuekuune ja käisin koolis. Suutsin prokuröriga asjad sirgeks rääkida.

Loomulikult ei tahaks enam kinni minna. Aga kui teen taas vea, siis... ega seda enam tagasi saa hoida, kui asi tehtud. Sa ei mõtle ju, kui viga käes on. Ja kui tegu tehtud, tuleb selle eest vastutada. Muidugi üritan end tagasi hoida ning olen selle nimel ka tuttavaid ja kooli vahetanud.

Olen hakanud ise muusikat tegema – drum’n’bass’i ja hardcore’i. Istud aga arvuti taga ja nokid muusikat kokku. Mind juhendab ka muusikust onu. Edaspidi kavatsen DJde kooli minna.

Jüri, 17

Enne. Minu kriminaalhoolde alla sattumise põhjustas üks intsident – panin toime kuriteo. Aga tegelikult oli see väga väike kuritegu, läks kakluse alla.

Olime 13-14-aastased ja läksime maisipõllul ühe teise poisiga riidu. Seda maisi kasvatati lehmade toiduks, sellest valmistati silo. Kaaslane käis põllul maisi söömas ja mina ütlesin talle, et seda süüa ei tohi. Hakkasime vaidlema, kuid lõpuks panin talle jala taha ning lükkasin pikali. Tagatipuks lõi üks teine poiss teda maisitõlvikuga, aga maaslamaja kirjutas politseile minu peale avalduse. Täiesti lasteaia tasemel kaklus, aga asi pandi suure kella külge.

Nüüd. Anti 30 tundi ÜKTd, aga ma ei teinud laiskuse tõttu kõiki tunde ära ja siis sain karistuseks kolm kuud tingimisi, kaheaastase katseajaga.

Muidugi kahetsen, et nii läks, aga see oli tõepoolest väga väike tegu, puhas lollus. Kahetsesin, et nii loll olin. Samas ei teinud ma talle ju midagi, mida kahetseda, see oli väikeste poiste rüselus, seda juhtub iga päev. Mulle tundus, et karistus oli teenimatu, ebaaus, aga mis teha. Kakleja tüüp pole ma kunagi olnud.

ÜKT seisnes lastekodu aias lehtede riisumises, aga nüüd on vaja vaid katseaeg lõpuni olla – see lõpeb tuleva aasta 7. juunil.

Tulevikku näen ilusates toonides, praegu astusin gümnaasiumi, kuid plaan on minna ülikooli meediat õppima.

Marko, 18

Enne. Minu probleemid said alguse halvast seltskonnast, kelle endale valisin. Võisin siis 14-15-aastane olla, kui kolisime perega sellisesse kohta, kus oli palju noori, kes tegid lollusi, millega ma kaasa läksin.

Näiteks võiks tuua lubadeta autosõidud, vargused... Varastasime kõike. Poodidest hakkas pihta – alates kartulikrõpsudest, limonaadist, kommidest ja šokolaadist. Siis hakkasid juba suuremad asjad tulema, sellised asjad, millega sai raha teenida. Näiteks nafta- ja metallivargused. Naftat saime suurtest veoautodest.

Ega seal midagi keerulist olnud – läksime öösel parklasse ja  ühendasime paagi vooliku abil kanistriga. Saadud raha eest ostsin endale isegi kasutatud auto, tõelise panni, mille sai kiiresti puruks sõita. Loomulikult lubadeta. Ringiratast see elu käis...

Lõpliku paugu pani see, et muutusin liiga julgeks ja hakkasin varguste ning purjus peaga ja lubadeta sõitmisega tegelema. Mind võeti kinni ühes ostukeskuses. Otsiti läbi, olin sealtsamast keskusest purjus peaga lõhna- või tualettveepudeleid varastanud.

Algul pandi aresti ja siis pooleks aastaks eeluurimise alla. Mul oli varasemast juba tingimisi peal, lisati need, millega ma vahele jäin. Kokku tuli neli aastat, millest istusin pool aega Tartu, Viljandi ja Ida-Viru vanglas, vabastati hea käitumise eest.

Nüüd. Sain elektroonilise valvega koju. Jala ümber pannakse üks kiip, mis ei sega pesemist ega saunatamist. Koju aga pannakse üks aparaat, mis ühendatakse kriminaalhooldusametnikega. Nemad teevad mulle iga kahe nädala tagant päevaplaani. Keeruline ja raske on selle kiibiga olla, aga järel on veel neli kuud.

Nüüd käin ka kunstiteraapias. Olen seal väga palju õppinud ja lahtisemaks muutunud. Mõistnud värvide ja kõige selle kaudu, mis on elus väärtuslik: hoida peret, elada ausalt, eeskujuliku käitumisega... ei oskagi rohkem niimoodi otse öelda. Need pole ainult sõnad, vaid ka tunded. Olen aru saanud, mida olen teinud valesti, ja enam ma seda korrata ei taha. Vangla pole koht, kus kas või paar aastat elada. Olgu kas või kuu, ikkagi ei ole.

Praegu käin automaalrina praktikal – keevitus, pahteldamine, kõik – ja panen raha kõrvale, et endale sellega elu kindlustada. Mul on suured tulevikuplaanid ja tahan need täide viia.

Kunstiteraapia

Teekond kriminaalsusest loovusse

Sellise pealkirjaga näitust sai novembris vaadata Tallinna Ülikooli Silva majas. Tööde autoriteks on krinimaalhoolduse all olevad kuni 26-aastased noored, kellest kaks ka eespool sõna said.

Et kergemini tavaellu sulanduda ja allakäigutrepist taas üles astuma hakata, läbivad noored kolme kuu jooksul loovteraapilised, eneseanalüüsil põhinevad kursused, et eelkõige iseennast leida. Seda kunsti, muusika, näitlemise ja isegi tantsu kaudu, mida juhendavad mittetulundusühingu Loovkunsti Ühendus rühmajuhid Reti Üpraus ja Alex Trope.

«Muudame noorte inimeste mõttemaailma ja tunnetust positiivsemaks,» selgitas Trope, «tahame neid oma tegude üle mõtlema panna.»

Hoolealustega koos tegutsevad ka nende hooldajad ehk kriminaalhooldusametnikud, kes projekti algatasid ja läbi viisid – Kalev Kuljus, Ann Lind, Mihhail Beljajev ja Karin Peerna  Tallinna Vangla Harju kriminaalhooldusosakonnast.

Projekti rahastab Sihtasutuse Archimedes Euroopa Noored Eesti büroo.

Millest probleemne noor ära tunda?

•    halvad suhted koolis, edasijõudmatus

•    halvad peresuhted

•    mässumeelsus ühiskonna vastu

•    soosiv suhtumine halba

•    impulsiivsus, tähelepanu hajuvus

•    teistsugune keelekasutus

•    täiskasvanutega manipuleerimine

•    vähene iseenda ja oma emotsioonide mõistmine

•    väga vähene motiveeritus

Kuidas probleemset noort aidata?

Reti Üpraus

loovkunsti ühenduse loovtegevuste juhendaja

Igal inimesel on probleemid, liiati siis noortel. Nendes pole midagi eriskummalist, nagu selleski, et ilmsiks tulevad need just täiskasvanuks saades.

Täiskasvanuks saamine ei saabu aga üleöö, selleks kulub aastaid. See hõlmab nii vaimseid kui ka füüsilisi muutusi ning vanematel tuleks sel ajal olla eriti mõistev. Suureks pingeallikaks on oma koha leidmine eakaaslaste seas,  lähem tutvumine täiskasvanute maailmaga ja vastava käitumise kujundamine.

See on otseselt seotud noore enesehinnanguga ja määrab tema emotsionaalsuse tasandi. Kõik inimesed vajavad tunnustust nii oma kui ka vastassoo esindajate hulgas ning sellele kulubki noorte peamine tähelepanu.

Paraku pole olemas reegleid, mida täites saavutate eeskujuliku tulemuse.

Kõige olulisem on, et noorel oleks võimalik mõne täiskasvanuga usalduslikult suhelda. Ega nõuandeid pole kerge anda, kuid seda, mida konkreetses raskes olukorras ette võtta, saab mõelda küll. Kindel on aga see, et mingeid tulemusi ei anna noore inimese mõnitamine, ähvardamine kodust või koolist väljaviskamisega. Sest kui ta läheb, siis – tänavale.

Vanemad ei tohiks alluda hetkelistele vihapursetele, mille tagajärjel rikutakse omavahelised suhted. Vastupidi, noortele tuleb selgitada, et kõik, mis nendega toimub – näiteks konfliktid ja meeleolumuutused –, on täiesti normaalsed nähtused ja tuleb õppida aru saama, kust ja miks need tulevad. Siis on võimalik ka lahendusi otsida. Enamasti sünnivad need siiski õiglustunde ja aususe printsiibi rikkumisest, mis noortele on väga olulised.

Parimaid tulemusi annabki sõbralik ja usaldusväärne suhtlemine, mis ei tähenda lihtlabast semutsemist, vaid võrdne võrdsega suhet. Kui aga asjaolud sealmaal, et tegemist tuleb teha politsei või kohtuga, ei tohi noort mingil juhul üksi jätta, vaid meenutada, et osa süüst lasub vanemal endalgi.

Noortega lävides ilmnes, et halvale teele mineku ühe põhjusena toovad nad välja toreda ja huvitava tegevuse puudumise vabal ajal – noortekeskustes asuvatest arvutitest ja piljardilaudadest jääb väheks.

Noormehed tahaksid tegelda mehisemate tegevustega – moto- või jalgrattaspordiga, mõne vana auto putitamise või puutööga, matkata.

Soovitus vanematele: õppige oma last tundma, veetke temaga koos vaba aega, rääkige ja tundke huvi. Tehke seda kritiseerimata ja nõudmisi esitamata.