Turgudel otsitakse uut mulli

Peeter Koppel. Foto: Postimees

Finantsturgude ajalugu kipub illustreerima arusaama, et «massis rumalus võimendub». Siinkohal pean silmas seda, et turgudel tekib aeg-ajalt suuremaid nn mulle, kus mingite varade hind irdub reaalsusest täielikult ja nende hindade õigustamiseks peaksid aset leidma protsessid, mida halvemal juhul võib kirjeldada väljendiga «täielikult välistatud».

Selgitavaks näiteks tuuakse selles kontekstis tavaliselt käesoleva aastakümne alguse tehnoloogiamull, milles ettevõtetel, mis sisuliselt koosnesid ainult entusiastlikest hulludest ja kahtlasest ideest, oli sadadesse miljonitesse dollaritesse ulatuv turuväärtus (börsil). Praegu ei saa me rääkida niivõrd sellest, kus taoline mull juba tekkimas on, vaid sellest, kus see võib tekkida.

Näib, et vaatamata oktoobris toimunud ajutiseks jäänud riskide ümberhindamisele turgudel, ollakse samal ajal tegelemas uue mulli otsimisega - püütakse leida varasid, mis võiks või peaks praeguses monetaarpoliitilises keskkonnas (madalad intressimäärad) kõige paremini liikuma. (Mullide puhul on oluline ära märkida, et mullid saavad alguse enamasti varaklassides, mille esialgne hinnatõus on fundamentaalselt õigustatud.)

Esimese tõestuse sellele leiame Aasiast. Teatavasti on kriisi mõjude tuntavus sealmail olnud piiratud, sest ekspordipõhiselt kasvumudelilt on end ilma suuremate probleemideta ümber lülitatud riiklike investeeringute põhisele kasvumudelile. Hiinas on sel aastal laenukraanid valla olnud ning arvestades seda, et ekspordi «kukkumine» on jätnud vabaks suure hulga tootmispotentsiaali, võidakse seal suhteliselt sõbraliku monetaarpoliitikaga jätkata veel kaua. Inflatsiooniohtu ju eelnevast tulenevalt ei ole.

Kuna mullid tekivad järk-järgult varades, millel algselt on kõik (fundamentaalsed) põhjused hinnatõusuks, siis Aasias (eriti Hiinas ja Hongkongis) on mullikandidaadiks sealne kinnisvara - seda just eluasemete näol. Urbaniseerumine ja vajadus eluaseme vahetamiseks parema vastu on tekitanud tõsiseltvõetava vajaduse pikemaajalise pakkumise suurendamiseks.
Ei tasu unustada, et Hongkong on tänu sealse valuuta seotusele USA dollariga ka nullintressimäära-poliitika «ohver». See aga võib mainitud efekti veelgi süvendada.

Teiseks potentsiaalseks mullikandidaadiks on kuld - iga päev tulevad uudised kulla hinna uute tippude kohta. Seda seletav peamine loogika on kollase metalli poolt pakutav kaitse inflatsiooni eest, mille arenenud riikide vastutustundetu fiskaal- ja monetaarpoliitika varem või hiljem lihtsalt «peab» esile kutsuma. Kuigi ajalooliselt on tööstuslikud metallid inflatsiooni eest paremini kaitsnud kui kuld, tuleb kulla sära kõige paremini esile siis, kui finantssüsteemis on tõsisemaid probleeme.

Hetkel puudub selge arusaam, milline mainitud sektori tervis siiski tegelikult on - rääkimata sellest, et eeldada võib hulka uute regulatsioonidega seotud riske. Praegu võib öelda, et paljud investorid omavad kulda juba vaat et jonnist realiteetidega mittearvestava (vasakpoolse?) monetaarpoliitika vastu, kuid mitte ainult - järk-järgult on kullast saanud portfellide osa ka sellistes suurtes fondides, kes varem kullasõprade üle pihku itsitasid. Kuld on peavoolu lõplikult läbi murdnud ja viited inflatsioonile või stabiilsuse vähenemisele finantssüsteemis võivadki tekitada kullapaanika.

Kolmas potentsiaalne mullikandidaat on loomulikult arenevate turgude aktsiad. Nagu teada, on arenevate riikide makromajanduslik tervis arenenud riikide omast parem ja seega ka aktsiaturud atraktiivsemad. Mina isiklikult arvan, et fundamentaalselt pole arenevate turgude riskantsete varade (aktsiate) hinnatasemed veel liiale läinud. See aga
ei tähenda seda, et irratsionaalsete tasemeteni jõudmine on välistatud. Vastupidi - inimloomus ei ole vaatamata eelmise aasta dramaatilistele sündmustele muutunud ja liialeminek on seega üpris tõenäoline.


Autor on SEB privaatpanganduse strateeg.