Pangaparandajad õppigu tervisekaitsjatelt

Arst. Foto: SCANPIX

Ülemaailmseid pangareforme on üha valusam vaadata. Põhieesmärk, mis juba algusest peale ähmane tundus, on pisiasjade mäe all vaat et lämbumas. Poliitikategijatel oleks ehk aeg õppida ootamatust allikast - töötervishoiust.

Kõlab naljakalt, kuid jutt on tõsine. Töötervishoid- ja ohutus on paljudes ringkondades saanud bürokraatliku tähenärimise sünonüümiks. Samas on nad kahe tööstusrevolutsiooni-järgse sajandiga jõudnud tasemele, millest panku puudutavas seadusandluses veel undki ei nähta.

Võtame kaks põhimõistet - ohu ja riski. Oht tähendab seda, kui palju kahju tekib näiteks siis, kui keemiatehas õhku lendab ja mürk laiali paiskub. Risk tähendab, kui tõenäoline selline asi on. Oht tuleb kindlaks määrata, riski tuleb mõõta.

Kui me kemikaale, või ütleme siis pankasid, jätkuvalt vajame, ei saa me läbi riskita. Seepärast on välja kujunenud termin «lubatav risk».

Selle all mõistetakse riskimäära, mida ühiskond on nõus taluma. Mis suuresti varieerub ja on kiirteede puhul suur ning tuumajaamade puhul kaduvväike. Igal juhul on seda võimalik laias laastus kindlaks määrata. Ning siis ei jää muud üle, kui hoida risk alla selle taseme.

Mõtleme nüüd selles kontekstis pankade makrojärelevalve peale. Paljude meelest võiks sellega välja ravida kõik mikrojärelevalve puudujäägid.

Mõiste ise pole uus ja võeti rahvusvahelises panganduses kasutusele juba 70ndatel. Samuti pole seda vahepeal hüljatud ning keskpangad avaldavad oma 200-leheküljelisi finantsstabiilsuse aruandeid üsna regulaarselt.

Kriisieelsetel aastatel ei pööratud nendele raportitele aga üldiselt mingit tähelepanu. Ja mitte elukauguse tõttu: Inglise keskpanga raportid andsid krediidisüsteemis kuhjuvatest riskidest küllaltki võika pildi. Keegi lihtsalt ei vaevunud järeldusi tegema ega prioriteete seadma. Ühesõnaga - ohud määrati kindlaks, riske mõõta ei viitsitud.

Enne, kui mõtet edasi arendada: milline on üldse makrojärelevalve roll panganduses? Eriti just mikrojärelevalvega võrreldes?

Mõnede seadusandjate hinnangul võib tohutu hulk mikroettepanekuid kogu ürituse kihva keerata. Nii näiteks arvab Northern Rocki kokkuvarisemise ajal Briti jaepanganduse järelevalve eest vastutanud Clive Briault - kes teab, mis ta räägib. Nüüd on mees üksikettevõtja.

Mikrolähenemine tähendab tema sõnul tänapäeval seda, et kõike on vaja rohkem. Rohkem kapitali, rohkem likviidsust, rohkem boonustekärpimist. Rohkem kontrolli riskifondide, omakapitali ja derivatiivide üle. Rohkem aruandlust mittetegevdirektoritelt. Rohkem muutusi raamatupidamisstandardites. Ja nii edasi ja nii edasi. Lubatav risk on seega nullilähedane ning mis tahes abinõud õigustatud.

Mida pikemaks see nimekiri aga venib, seda suurem on kaardimajakese kokkulangemise oht. Esiteks: kui me teeme panga pidamise - või tuumajaama ehitamise - liiga keerukaks, tuleb ilmselt leppida alternatiividega. Mis pole ilmtingimata ohutumad. Teiseks: mida rohkem on ettepanekuid, seda suurem on üksikasjadesse takerdumise risk.

Seepärast tuleb kainelt järele mõelda, millise riskiga me nõus oleme, ning nimekirja selle valguses julgesti lühendada. Ja panna paika prioriteedid. Briault soovitab keskenduda likviidsusele - mille seadusandjad ja analüütikud tema sõnul enne kriisi kaheks aastakümneks unarusse jätsid.

Mida kõhnemaks me mikroregulatsionide poolt kärbime, seda suurema kaalu omandab makrojärelevalve. Kahjuks ei tea paljud, mida see tähendab - või kes sellega peaks tegelema.

Krediidimulli lõpustaadiumites peitus oht peamiselt kodulaenudes. Üks viis sellega nii siin- kui sealpool Atlandit rinda pista oleks olnud kärpida kodulaenude maksusoodustusi ning panna piir eluasemebuumile.

Valitsustelt midagi sellist oodata oleks aga naiivne. Ja nii ongi käes surnud ring: mikro-järelevalve vaatab makrojärelevalve peale, need omakorda loodavad valitsustele, viimased aga omakorda mikrotegelastele.

Seega: liiga palju oodata on vale. Kes iganes aga härjal sarvist haarab, põhimõte jääb samaks. Tee kindlaks ohud ja riskid ning otsusta, millised riskid on lubatavad.
Ja viimane mõte tööohutuse teemadel: reeglid on samad praktiliselt kõikides arenenud riikides.

Nende alused pandi aga paika sajandi eest, 1906. aasta Berni konventsiooniga. Kui me finantssüsteemis samu tulemusi soovime, siis jõudu tööle!

Copyright The Financial Times Limited 2009.