Siim Kallas: kelle mure on eurole üleminek?

Siim Kallas. Foto: Peeter Langovits

Euroopa Komisjoni asepresident Siim Kallas rõhutab, et eurole üleminek pole ainult valitsuse asi. Valitsusest sõltub palju, kuid euro-edu saabub vaid siis, kui kõik seda ühiseks eesmärgiks peavad.

Ajakirja The Economist novembri alguse numbris ilmus tähelepanuväärne artikkel «The Estonian Exception» («Eesti erand»). Ilmumise fakt on eelkõige ise märkimisväärne, kuna see ajakiri on maailmas eriline – tal pole õieti võistlejat. Kõik otsustajad jälgivad tähelepanelikult, mis seal kirjutatakse.

See artikkel tegi Eestile rohkem head kui mis tahes mainekampaania, millest viimasel ajal kubisevad kõik ülemaailmsed uudistekanalid, kutsudes külastama küll Indiat, küll Kreekat, küll Pärsia lahe riike.

Artikli ilmumisega peaaegu üheaegselt avaldati ka Rahvusvahelise Valuutafondi heasoovlik arvamus Eesti rahanduse seisust ja Euroopa Komisjoni ettevaatlik, kuid lubav prognoos Eesti majanduse lähituleviku kohta.

Öeldu põhjal võiks järeldada, et majanduslooduse märgid viitavad sellele, et Eesti liitumine Euroopa ühisraha euro kasutusalaga on tõepoolest lähitulevikus võimalik.

Poetan ise ehk küll kurva ohke, sest siis kaovad viimasedki minu allkirja kandvad rahapaberid numismaatikute kogudesse, aga majandusinimesena pole mul mingit kahtlust, et eurole tuleb üle minna nii kiiresti kui võimalik.

Kui palju kasu saab Eesti sellest üleminekust ja sellega seotud majandusliku usaldusväärsuse kasvust, on tagantjärele võimalik kaunis suure täpsusega välja arvutada. Eesti kroon on oma töö teinud ja on seda hästi teinud. On võimaldanud majandusel tegutseda raudkindlas rahakeskkonnas, ilma kursiüllatusteta, ilma täiendavate kuludeta rahaühikuga seotud riskide maandamiseks. Nüüd on vaja uut usaldusväärset keskkonda ja selleks on muidugi euroala.

Eesti pingutusi eurole üleminekuks jälgitakse tähelepanelikult. Sellel protsessil pole suur tähtsus mitte ainult Eestile, vaid kogu Euroopa Liidule.

Olukord enamikus Euroopa Liidu riikides on Eesti omast üsna erinev. Valitsused on paisanud majandusse hiigelsummasid ja saanud kaela hiigelvõla. Asjatundjad arutlevad, kui palju aastakümneid läheb aega, et vabaneda ülemäärastest laenukuludest, ja milliseid suuri loobumisi ja lisamakse see inimestele tähendab.

Poliitikutel on oma kodanikele mugav seletada, et see kõik oli paratamatu. Aga kui on mõni riik, kes suudab raskustele vaatamata hoida oma rahanduse tasakaalus, siis on see nii eeskuju kui väljakutse. Nii et Eesti üleminek eurole on natuke ka kogu Euroopa Liidu asi.

Üks tähelepanek mul on. Eestis on laialt levinud sõnavõtud, mis muudkui õpetavad valitsust, mida ta kõik peab tegema, et eurole üle minna. Justkui see oleks ainult valitsuse asi. Kuulus prantslane Jean Monnet, kellel oli suur osa Euroopa Liidu rajamisel, ütles 1940. aastal, kui Prantsusmaa vormiliselt juba sõdis Saksamaaga, aga tegelikult polnud Saksamaa veel teda tõsiselt rünnanud: vaadake, prantslased ja inglased võidavad lõpuks sõja, sest nendel on sõda ka iga põlvepikkuse poisikese asi, teie arvate, et sõda on ainult valitsuse asi.

Muidugi on valitsuse teod peamised, mis määravad projekti õnnestumise või ebaõnnestumise, aga ta ei tegutse tühjas ruumis. Avalikkuse toetus või targa opositsiooni puhul vähemalt mõistmine on raskete otsuste elluviimiseks väga oluline. Meie kohal on mitu varju, mille hajutamine on paljude tegijate töö – Eesti Pank, ettevõtjad, kõik, kellel selleks on võimalus.

Kujutame ette, et eurole üleminek ebaõnnestub. Kas Eesti ärimees, kes täna innukalt valitsuse peale näpuga näitab, läheb pärast seda välisinvestori juurde ja seletab pikalt, kuidas valitsus kõik vajaliku tegemata jättis? Mille peale partner tõenäoliselt ütleb: mis see minu asi on, eurot nüüd teil ikkagi ei ole.

Ka 1992. aasta juunis, kui kroonile üleminek (rahvusvaheliselt natuke vastuvoolu) tõeliselt lähedale tuli, hakkasid paljud arukad inimesed ettevaatlikult eemale tõmbuma – mine tea, kuidas läheb… Aga kui selgus, et asi tuli päris hästi välja, siis oli laval trügimist laialt…

Olgu nende lavatuledega, kuidas on, aga tahan rõhutada, et mitte kellelgi pole eurole ülemineku edasilükkumisest midagi võita. See on ühine projekt. Pall on muidugi eelkõige valitsuse käes, kuid publiku toetus meeskonnale on tihti osutunud võistluse võitmisel otsustavaks.

Eurole üleminek pole eraldi võetuna kellegi, sealhulgas ka valitsuse asi. Edu tuleb vaid siis, kui kõik olulised jõud ühiskonnas seda enda ettevõtmiseks peavad.