Ühel pühapäevasel pärastlõunal, ligi 20 aastat tagasi, tegin ma uudiste filmimises väikese pausi ja külastasin paika, mida ma iial näha ei lootnud - oma vanaema sünnikodu Saksimaal, sügaval kommunistliku Ida-Saksamaa südames.
FT: müüri langemine ei muutnud kaugeltki kõike
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Berliini müür oli just paar päeva tagasi langenud. Koos sellega jäid minevikku ka paljud piirangud, mis Lääne inimestel Raudse Eesriide taha reisimist raskendasid.
Teine asi oli aga, kuidas jõuda Thammenhaini külla Leipzigist ida poole, mis jääb üsna selle paiga lähedale, kus Punaarmee ja USA väed Elbe jõel kokku said.
Kaarte oli raske leida ning kui mõni isegi näppu sattus, oli seal palju asju puudu - et kapitalistlikke vaenlasi segadusse ajada, öeldi mulle. Meie Dresdeni baasist sinnakanti viivad külateed olid mahasadanud suure lumehulga ja unarussejäetuse tõttu üsna ohtlikud.
Kui me lõpuks järveäärse, kunagises looduspargis seisva maja üles leidsime, võeti meid vastu viisakalt ja uudishimulikult - kuid ka üsna kahtlustavalt. Seda võis ju mõista: Saksamaid eraldav piir oli küll nüüd valla, kuid vanad eelarvamused ja kartused Lääne inimestega lävimisel (pealegi ilma loata) olid ikka alles.
Pärast seda, kui perekond 1945. aastal lahkus, oli maja aastakümneid kasutatud vanadekoduna. Seinu kattis ametlik ja asjalik valge värv - mis polnudki nii hull, arvestades mõningaid õudusi, mis 19. sajandi majade peal vahel korda saadetakse. Kõikjal lehkas poleeritud linoleumi ja desinfitseerimisvahendite järgi.
Siin-seal võis leida kinnitust lugudele, mida vanaema korteris Bonnis, Lääne-Saksamaa ajutises «kapitalistlikus» pealinnas hiljem vesteti - muljetavaldav söögisaal ja torn, kust nõod Punaarmee lähenemist olid jälginud. Bonni saabus ta pärast sõda seitsme lapsega ja lesena, vaid üks miljonitest idast pärit põgenikest.
Pere noorema põlvkonna jaoks, kellest paljud olid sündinud välismaal, olid lood elust «teisel pool» üsna ebamaised. Tundus uskumatu, et midagi iial muutuks ja et see betoonist vahesein kunagi kaoks. Selliseid lootusi võisid ju hellitada parandamatud optimistid ja natsionalistid, intelligentsed ja mõistlikud inimesed leidsid lihtsalt viise olukorraga kohanemiseks.
Selles peituski üks 1989. aasta ilmsemaid õppetunde: ükskõik kui palju inimesed omast arust mõistsid, võisid enesekindlad ametnikud, akadeemikud ja ninatargad ajakirjanikud kõigest siiski täiesti valesti aru saada. Nagu paljud tänased majandusteadlased, ei näinud ka nemad ette, mis tulemas oli.
Teine õppetund tuli kohe pärast müüri langemist, kui revolutsioonilise hetke poolt pakutud olukorrast oli tarvis otsekohe kinni haarata ja avanenud võimalustele loovalt läheneda. Siin osutus Saksamaa riigikantsler Helmut Kohl üllatavalt tugevaks praktikuks. Aeglane ja rahulik, piipu pahviv Kohl muutus lausa üleöö kiireks administraatoriks, kes rekordilise kiirusega ühinemisplaaniga lagedale tuli.
Töö käigus kukkus nii mõnigi müüt, arvestamata jäid ka paljud head nõuanded. Üle sõideti keskpankurite ja majandusteadlaste hoiatustest, et Ida-Saksa raha ülihelde 1:1 kursiga ümbervahetamine ei ole tark. Samuti ei pööratud tähelepanu juristide murele, et Saksa DVd kui kõigi oma struktuuride, ametiasutuste ja välissuhetega väljakujunenud riiki ei saa üleöö välja juurida. Kurtidele kõrvadele kõlasid nõuanded liita kaks Saksamaad aeglaselt ja korralikult, et maandada sotsiaalseid pingeid.
Tulemuseks oli hämmastavalt kiire ühinemisprotsess - müüri langemisest kuni vabaduskella löömisele Riigipäevas 1990. aasta 3. oktoobril kulus vähem kui 11 kuud.
Kuigi Kohl väärib kiitust selle eest, et ta välkkiirelt Saksamaa ühinemise kindlustada suutis, jättis ta kasutama suurepärase võimaluse viia mõlemal pool läbi vajalikud muudatused. Aastakümnete pikkusest halvast majandamisest kurnatud Ida-Saksamaa võis küll nõrkenuna oma suure Lääne venna käte vahele langeda, kuid strukturaalseid reforme vajas ka Lääne-Saksamaa. Ühinemine pakkunuks võimalust teha seda osana tõeliselt rahvuslikust projektist. Tol aastal valitses meeleolu, et kõik oli võimalik.
Selle asemel nähti Lääne süsteemi kui igatepidi paremat, mida tuli kõikjal idas kohe rakendada. Kui esialgne eufooria vaibus, tekitas see paljudes idasakslastes vastumeelsust, kuna neile tundus, et neile suruti midagi vägisi peale. Nende osaks jäid ulatuslikud töökaotused, samuti stress, mis kaasnes alistumisega läänest kohale saadetud ametnike juhistele, kes ise olid sageli upsakad ja keskpärased.
Teiselt poolt ei olnud ühinemine paljude läänlaste jaoks muud, kui kopsakas lisakulutus, millest ei jäänud lõpuks muud järele, kui uus rida maksudeklaratsioonis.
Seepärast tuleb Saksamaal veel kaks aastakümmet hiljem närida mitmete probleemide kallal - alates ülekoormatud sotsiaalhoolekande süsteemist kuni turu liberaliseerimise ja põhiseadusreformideni - mis ka tol ajal õhus olid.
Riik, mis 20 aastat tagasi muutustele entusiastkikult silma vaatas, on nüüd selles suhtes arglikumaks muutunud.
Kõik see ei vähenda kogetud ilusate hetkede ja ülevoolava rõõmu väärtust.
Mu kadunud vanaema otsustas siiski Thammenhaini mitte tagasi pöörduda. Samas oleks ta võinud meeldivalt üllatuda. Nagu kogu idaosas, on ka sealset infrastruktuuri ülikülluslikult uuendatud. Maja ise, nagu kogu riik, nõuab aga palju tööd ja hoolikat taastamist.
The Financial Times Limited 2009.