Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Vastuvõetavate kõnede eest maksmine ning harjumine tasuta lauatelefonide kõnedega pole tekitanud Ameerika Ühendriikides Euroopaga sarnast mobiilivaimustust.
Kelle mobiiltelefoni numbrit sa tead, selle sa igal ajal kätte saad, isegi kui see asi peaks tal taskus kõige ebasobivamal ajal häälitsema hakkama. Euroopa on jõudnud mobiiltelefonide kasutamisega aega, kus ollakse valmis otsekohe kontakti võtma, kui mingi küsimus on tekkinud.
Kui keegi oma telefoninumbri valjuhäälselt välja ütleb, peab ta arvestama, et talle võidakse ka helistada. Kui ta telefoni välja lülitab, tekib küsimus, miks tal üldse telefon on. Lisaks on veel kõnepost, mille teate peaks vajadusel jäädvustama.
Mõne aasta eest oli mobiiltelefon ainult ettevõtjatel, keda oli vaja kindlasti kohe kätte saada, telefoni tarvitati äriasjade korraldamiseks. Mobiiltelefoni kasutus on aga laienenud ärist väljapoole, jõudes Euroopas ja Jaapanis kõikidesse eluvaldkondadesse.
Nii pole aga Ameerikas, sest seal on mobiil endiselt äriinimeste abivahend. Tänu tasuta lauatelefonikõnedele on harjutud vabalt kõikjale helistama, automaatvastaja aitab hiljem telefoni juurde tulles otsinu tuvastada.
Põhiliseks erinevuseks Euroopaga on USAs just see, et maksta tuleb nii väljuvate kui ka sissetulevate mobiilikõnede eest. See teeb telefoniarve suuremaks, vähendades ühtlasi inimeste ringi, kes oleksid huvitatud telefoni omamisest.
Teiseks erinevuseks on väikese SIM-kaardi puudumine. Telefoninumber ei ole seotud mitte kaardiga, vaid telefoni endaga, nagu NMT-telefonil.
Kui Euroopas saab soovi korral väga lihtsalt minna oma telefoniga teise võrku, siis USAs pole ka roaming suures osas võimalik, rääkida saab vaid telefonisse eelnevalt programmeeritud võrgus. Ka töötavad telefonid Ameerikas Euroopaga võrreldes erinevatel sagedustel.
Esimesed mobiilsed ühendusvõimalused tekkisid USAs juba 1983. aastal. Siis kasutati kaht raadioühendusega laineala, kus ühes toimus kõne edastamine, teises vastuvõtmine.
USA otsib samas siiski võimalusi, et suured firmad saaksid pakkuda kolmanda mobiilsidepõlvkonna UMTS teenuseid jõudmaks Euroopale ja Jaapanile selles vallas järele.