Suur laps pesas tagasi

Turist (paremal) ja Austraalia aborigeen bumerangidega poseerimas. Foto: AFP / Scanpix

Miljonite Briti vanemate jaoks on «tühja pesa» sündroom igatahes minevik: hilistes 20ndates ja varajastes 30ndates võsud kipuvad koju tagasi.

Viimaste aastatega on nn bumerangilaste trend hoogustunud, sest üürisummad ja eluasemehinnad libisevad noorte haardeulatusest üha kaugemale.

Nagu näitab Briti eluasemeameti värske uuring, elab kümnest kolme vanema kodus vähemalt üks 21-40 aasta vanuses laps.

Kaks kolmandikku nendest vanematest väidavad, et lastele käiks väljakolimine üle jõu.

Enam kui 1100 vanemat puudutanud küsitluse valguses paistab selgelt silma nii emotsionaalne kui rahaline koorem, mida vanemad seetõttu kogevad.

Viimast kinnitab ka pessa tagasilennanud lastele omistatud uus hüüdnimi: kippers. [Sõna, mis ainsuses tähendab suitsuheeringat või (isas)lõhe kudemise ajal, on akronüüm lausest kids in parents' pockets eroding retirement savings ehk rohmakalt tõlgituna «vanemate taskuid pensionisäästudest tühjendavad lapsed» – toim].

Üks igast viiest vanemast tunnistas, et täiskasvanud lapse kodusviibimine tekistab neile stressi.

Sama suur protsent vanemaid viitas antud olukorrast sündinud perekonnatülidele.

Ametlikel andmetel on vanematekodus elavate täiskasvanute arv kasvanud alates 1997. aastast 20 protsenti.

Briti statistikaamet kinnitab, et praeguse seisuga elab vanemate juures ligi 3 miljonit 20-34 aasta vanust britti, kellest 1,8 miljonit on mehed.

57-aastane hambaarsti õde Amanda Lightstone jagab oma kolme magamistoaga maja Londonis poja Andrew’ga (25).

Vanematele poegadele on naine juba laenanud üle 100 000 naela, aitamaks neil oma kodu rajada. Samamoodi plaanib ta aidata ka noorimat.

«Kui ta kodu üürima hakkaks, kuidas ta siis sissemakse raha kokku saaks? Ta jääb koju mitmeks aastaks – nii 30-aastaselt vast saab ta endale midagi osta. Eks ma pean oma pensioniplaane edasi lükkama, kõike siin elus ei saa!» leiab Lightstone.

Copyright The Financial Times Limited 2013