Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2013/09/06/2340439t1he70c.jpg)
Osteoporoos ehk vaikne epideemia on võrreldav viitsütikuga pommiga, mis vaikselt susisedes ootab oma õiget hetke, et siis ootamatul ajal ning kohas ennast teravalt meelde tuletada.
Tallinlanna Tiiu (67) murdis aastaid tagasi õnnetult randmeluu. «Sellisest haigusest nagu osteoporoos ei teadnud ma tol ajal mitte midagi ning ei osanud midagi halba kahtlustada,» meenutab naine aastatetagust õnnetust. Randmeluu paranes ja elu läks endistviisi edasi.
Aastaid hiljem arvab naine, et see luumurd oli esimene hiiliv märk luude hõrenemisest ehk osteoporoosist. Edasi ei andnud salakaval haigus endast mingit aimu, kuni tööl töötervishoiukontrolli käigus mõõdeti väikese ultraheliaparaadiga kannast luutihedust. Tulemus näitas ohumärke, kuid selle teadmisega ei osanud Tiiu suurt midagi ette võtta, sest otseseid kaebusi tal ei olnud.
Möödus veel paar aastat ja alles siis sattus naine luutihedust mõõtma õige aparaadiga. «Kuulsin sugulaselt, et Tallinnas Pärna tänaval saab tasuta mõõta, ja haarasin võimalusest kinni,» ütleb Tiiu. Tulemus oli üsna ehmatav: osteoporoos oli võtnud tõsise kuju. Alles siis, naise 60. eluaastal, sai tema osteoporoosidiagnoos lõpliku kinnituse.
Tagantjärele mõeldes leiab Tiiu, et on kuulunud terve elu osteoporoosi riskirühma. Noorena, just siis, kui liikumine aitab luud-kondid tugevaks muuta, ei tohtinud ta südamemurede tõttu sporti teha ning ka menopaus algas võrdlemisi vara.
Praegu ei pea Tiiu haiguse tõttu millestki eriti loobuma, välja arvatud mõned üksikud keelud. «Suusatada ma ei tohi kukkumisohu pärast, aga see ei ole mu lemmikhobi niikuinii,» räägib optimistlik naine. Samuti tuleb talvel libeda ilmaga tänaval kõndides ettevaatlik olla. Põhiline on kukkumisohtu vältida. Haiguse tõttu on ta kasvust kolm sentimeetrit kaotanud.
Kuid liigutamist ei ole naine unarusse jätnud, vastupidi, alles nüüd, vanemas eas, püüab ta ennast aktiivselt liigutada. Käib kaks korda nädalas võimlemas ja jõudumööda Nõmme ujulas, suvel teeb aiatööd ja oma sõnul naudib seda kõike.
Trauma murrab luu
Ida-Tallinna keskhaigla reumatoloogi Karin Laasi sõnul on Tiiu näide üsna tüüpiline osteoporoosi puhul puuduvad inimesel üsna pikka aega igasugused kaebused. «Osteoporoosihaige kõige tüüpilisem esimene luumurd ongi sageli just randme piirkonnas,» räägib Laasi.
Osteoporoosile viitavateks murrukohtadeks on veel selgroo lülikehad, reieluukaela ja õlavarre piirkond. Ohumärk on see, kui luu murdub väikese trauma tagajärjel, näiteks libedaga kukkumisel või toas komistamisel. Esimese osteoporootilise murru järel suureneb järgmise luumurru risk juba 86 protsenti. Kui luumurd on tekkinud kerge trauma järel, tuleb kindlasti pöörduda perearsti poole, et mõõta luutihedust.
Kui trauma tekib näiteks liiklusõnnetuse, kõrgelt kukkumise või ohtliku spordi tagajärjel, siis pole otseselt põhjust osteoporoosi kahtlustada.
Pahatihti ei oska inimesed aga esimestele ohumärkidele teadmatuse tõttu tähelepanu pöörata. Alles esimene tõsisem luumurd võib inimese murelikuks muuta.
Väldi istuvat eluviisi
Liigeste ja luude valud ei viita tavapäraselt luude hõrenemisele. Kuna haigus ei anna endast märku enne luumurru tekkimist, kutsutakse osteoporoosi ka vaikseks epideemiaks.
Vaikselt ja järjekindlalt levib see ka Eestis. Laasi sõnul tuleb põhjust otsida istuvas elustiilis, toitumisharjumustes ning ka eluea pikenemises.
Peamisteks osteoporoosi riskiteguriteks on geneetiline eelsoodumus, varane suguhormoonide tootmise katkemine (naistel munasarjade eemaldamine, meestel kastratsioon), teised haigused ja ravimid, mis mõjutavad luukoe ainevahetust.
Inimene ise saab mõjutada riskitegureid, mis puudutavad kaltsiumi saamist toiduga, D-vitamiini omastamist päikesevalguse toimel või toidulisandite kaudu ja igapäevast füüsilist aktiivsust.
D-vitamiin ja kaltsium
Eestis 2007. aastal tehtud uuringus oli 300 uuritavast 73 protsendil talveperioodil D-vitamiini puudus. Paljudel uuritavatest ei normaliseerunud D-vitamiini tase ka suvel. D-vitamiini puudus kujutab endast probleemi paljudes maades, ja mitte ainult põhjapoolsetel laiuskraadidel.
Lõunamaades varjavad inimesed ennast päikese eest usulistel põhjustel, palavuse või ka nahavähihirmu tõttu, ja kannatavad seetõttu samuti D-vitamiini vaeguse all.
Osteoporootilise luumurru risk on suurem inimestel, kes kergemini kukuvad. Kukkumise põhjusteks võib olla lihaste nõrkus, tasakaaluhäired, halb nägemine, ravimid, mis põhjustavad tasakaaluhäireid, ja välised faktorid, nagu libe tee, libedad jalanõud ja takistused teel.
Tartu Ülikooli traumatoloogia ja ortopeedia kliiniku andmetel on keskmiselt iga kolmas üle 50-aastane naine juba haigestunud osteoporoosi, samas kui ravi saab Eestis vaid neli protsenti osteoporoosihaigetest.
Risk saada elu jooksul reieluukaelamurd on ühel naisel kuuest, samas oht rinnavähki haigestuda ühel naisel üheksast. Meestel on risk elu jooksul luumurd saada suurem kui risk haigestuda eesnäärmevähki.
Enneta haigust
Osteoporoos ehk luuhõrenemine on luustiku süsteemne haigus, millele on iseloomulik luumassi vähenemine ja luukoe ehituse häirumine koos selle tagajärjel tekkiva luude hapruse ning suurenenud luumurruohuga
Tee sporti
Väldi alkoholi ja suitsetamist
Hoia lihased tugevad
Täienda D-vitamiini varusid
Osteoporoosi riskitegurid
Vanus risk suureneb eriti pärast 55. eluaastat
Sugu rohkem on ohustatud naised, eriti pärast menopausi
Perekondlik eelsoodumus
Vähene füüsiline aktiivsus
Madal kehamassiindeks, alakaalulisus, kõhn ja habras kehaehitus
Alkoholism
Varajane menopaus
Vähene kaltsiumisisaldus toidus
Ravimid, näiteks glükokortikosteroidide tarvitamine üle kolme kuu
Muud haigused: süsteemsed sidekoehaigused, kroonilised maksa-, peensoole-, pankrease-, neeru- ja endokriinhaigused
Allikas: osteoporoosi ravijuhis Eestis 2006