Eesti tõusis Euroopa viie juhtiva luumurruriigi hulka

Tartu Ülikooli kliinikumi traumatoloogia ja ortopeedia kliiniku vanemarst Toomas Tein. Foto: Aldo Luud / SL Õhtuleht

Luuhõrenemise ehk osteoporoosi tõttu sandistub Eestis igal aastal suhteliselt rohkem inimesi kui enamikus teistes Euroopa riikides, selgub värskest raportist. Arstide sõnul on põhjuseks meie päikesevaene kliima ning kiiresti linnastunud elustiil.

Arstid võrdlevad osteoporoosi tihti infarktiga: mõlemad on hiilivad haigused, mille ohtudest pole inimesel sageli aimu enne, kui tõsine häda käes. Osteoporoosi puhul on äratuskellaks ootamatu luumurd, olgu siis reieluukaela-, randmeluu- või selgroolülide murd.

Siis selgub haiglas, et luudest, mille kude mikroskoobi all kunagi meenutas võimsa tammepuu võra, on järele jäänud vaid pärgament. Just sellist kujundit kasutab luuhõrenemise kirjeldamiseks Tartu Ülikooli kliinikumi traumatoloogia ja ortopeedia kliiniku vanem­arst Toomas Tein.

Lisaks on tegemist kaskaadhaigusega: kui esimene luumurd on osteoporoosi tõttu juba juhtunud, siis järgnevad ka teine ja kolmas juba väga suure tõenäosusega.

Kuid leidub veel teinegi põhjus, miks tõmmata paralleele osteoporoosi ning infarkti, vähi ja teiste hirmsate tõbede vahel. Nimelt on luuhõrenemine inimese tervisele sama laastava ja tihti ka surmava mõjuga kui traditsioonilised surmahaigused. Rahvatervise seisukohalt jääb osteoporoos oma hävitustöö tulemuslikkuse poolest alla vaid kopsuvähile. Samas pole osteoporoosi ennetusele ja ravile pööratud veel pooltki nii palju tähelepanu kui vähivastasesse võitlusse.

See kajastub selgesti värskes statistikas, mille eelmisel nädalal avaldas rahvusvaheline osteoporoosiorganisatsioon (International Osteoporosis Foundation). Luuhõrenemisest põhjustatud puusaluumurdude poolest 10 000 elaniku kohta on Eesti tõusnud Euroopa viisikusse hulka. Meid edestavad kurvas pingereas vaid Taani, Rootsi, Tšehhimaa ja Austria. Euroopa kõige tugevamate kontidega näivad see-eest olevat leedukad, kellel on puusaluumurde kolm korda vähem kui eestlastel.

Ka Eesti oma statistika kinnitab osteoporoosi plahvatuslikku levikut. Kui 2000. aastal registreeriti meil 1450 luuhõrenemisest tingitud puusaluumurdu, siis 2006. aastal juba 2382, ehkki andmete kogumise meetodis selle aja jooksul midagi ei muutunud.«Kaheksa aastat tagasi suri esimese aasta jooksul 38 protsenti inimestest, kes said reieluukaelamurru – kõige ohtlikuma murru,» tõdeb Tein.

Nüüdseks on osteoporoosi ennetamise tõsiselt käsile võtnud riigid – kelle hulka Eesti ei kuulu – suutnud vähendada surmajuhtumite osakaalu 20–24 protsendini. «Kui saaksime riskipatsiendid varem oma tähelepanu alla, siis oleks ka murdusid vähem,» loodab Tein.

Luuhõrenemine on Teini sõnul välditav, vähemalt teoreetiliselt. «Esiteks, kui sul on käes puberteediiga, siis unusta ära pepsi, krõpsud ja arvuti.»Puberteedieas suureneb inimese luumass kolm-neli korda. Kui laps selles eas aktiivselt füüsiliselt liigub, tarbib piimatooteid (kust organism ammutab kaltsiumi) ning on palju päikese käes (mis võimaldab sünteesida D-vitamiini), siis laob ta oma tervisele tugeva vundamendi korralike luude näol.

Teini sõnul on noorukite luude kvaliteedi allakäik näha tavaliste luumurdude paranemiseks kuluvast ajast: kui 1980. aastatel vajas teismelise murtud küünarliiges 14–17 päeva kipsi, siis nüüd juba 28 päeva. Päikesevaese suve järel nagu tänavu võiks perearstilt uurida võimalusi võtta lisakaltsiumi ja D-vitamiini, soovitab arst.

Pärast 30. eluaastat algab luude esialgu väga aeglane kulumine: uusi koerakke tekib juurde vähem, kui vanu hävineb. Ehkki midagi fundamentaalset siin muuta ei saa, aitab liikumine, päevitamine, piimajoomine ning kalasöömine seda protsessi pidurdada.

Osteoporoosioht algab pärast 50. eluaastat (veel mõni aeg tagasi loeti selleks piiriks 65 aastat). Iseäranis suures ohus on üle 50 aasta vanused naised. Statistika järgi saab osteoporoosist tingitud luumurru iga kolmas üle 50 aasta vanune naine ja iga viies mees.

Vanemaealiste inimeste luumurude arv kasvab kiiresti seetõttu, et ka nende elustiil on muutunud. «Varem käis pensionär ise poes, kus seisis tunde järjekorras, lisaks seisis ta pensionijärjekorras. Nüüd tuuakse pension koju ning sotsiaaltöötaja toob ka toidu,» viitab Eesti Osteoporoosi Seltsi president Katre Maasalu.

Kui vanainimese kehapikkus on kahenenud üle viie sentimeetri, on see kindel märk selgroolülide kokkuvajumisest luude hõrenemise tõttu.

Luuhõrenemise ohu saab aegsasti avastada densitomeetri-nimelise masina abil, protseduur eeldab vaid mõneminutilist pikutamist ülinõrga röntgeniaparaadi all. Rahvusvaheliste standardite järgi peaks densitomeetreid miljoni elaniku kohta töötama 10,6, kuid Eestis on neid vaid viis ühe miljoni kohta. Tein soovitab kriitilise ea lähenedes perearstiga nõu pidada ja luud üle vaadata.

«Võib-olla tuleks mõne inimesel luud selle masinaga üle vaadata juba 45-aastaselt,» lausub Tein. «Kui see annab ohumärgi, siis saab inimene juba ise süüa kohupiima ja räimi ning teisi kaltsiumirikkaid väiksemaid kalu ning käia iga päev pool tundi jalutamas. Ennetamine on väga lihtne, tuleb vaid ise aktiivne olla.»

Osteoporoos

• 2000. aastal registreeriti Euroopas 3,79 miljonit osteoporoosijuhtumit.

• Iga 30 sekundi järel saab mõni eurooplane osteoporoosi tõttu luumurru.

• Eestis oli 2000. aastal 1450 osteoporoosist tingitud puusaluumurdu, 2006. aastal aga juba 2382.

• Osteoporoosist tingitud luumurru saab iga kolmas üle 50-aastane naine ja iga viies mees.