Eesti on tuhande võimaluse maa, kus igaüks, kes end vähegi kätte võtab ja pingutab, võib saavutada varakult selle, millest mujal võib unistada alles vanas eas, kinnitab SEB panga noor tippanalüütik.
Tõeline selgeltnägija Ruta Arumäe näitab kõigile tulevikku
Heledapäine Ruta Arumäe on kõigest 33, aga teda kuulavad ka halli ja hõreneva pealaega mehed, kel eneseusus ja -hinnangus eales puudujääke pole. Iga tema lause on omandanud viimasel aastal sellise kaalu ja tähenduse, et nendest juhindumine on muutunud suisa kohustuslikuks. Lausa möödapääsmatuks.
Sest Arumäe, SEB makroanalüütik, suudab läbi hekseldada meeletu infovoo ja arvude rägastiku, et nende põhjal siis avalikult kuulutada: Eesti majanduse langus on peatumas, aga vara on veel rääkida uuest tõusust. Tööpuudus, mis inimesi enim heidutab, kasvab Arumäe arvutuste kohaselt nüüdselt 14,2 protsendilt järgmisel aastal 16,4 protsendile ning alles ületuleval aastal alaneb 12,5 protsendile.
Need ja paljud teised Arumäe prognoosid on sellised, millele keegi vastu ei vaidle, isegi demagoogiameistreist poliitikud mitte. Järelikult teab ta rohkem ja on suurem autoriteet kui need, kes hiljuti tuhandete valijate ja suure kisa-kära toel end võimule upitasid.
Majandusprognoosidega on raske täpselt kümnesse panna. Need on alati usalduspiirkonnaga antud. Ebakindlatel aegadel on see piirkond suurem ja stabiilsetel aegadel väiksem. Praegu on teatavasti väga ebakindlad ajad.
Kindlasti saan. Näiteks kinnisvaraturgude trende olen seni üsna hästi ette näinud.
Ma ei mäleta küll, et oleksin väga valesid otsuseid teinud.
Põhisüüdlane on inimloomus, mis on majandustsüklitesse sisse kodeeritud. Kui head ajad kestavad liiga pikalt, läheb optimism liiga suureks. Inimese fundamentaalne vajadus on täitmatult tarbida ja kui nähakse vähimatki võimalust, et võtta olemasolevast kõik, mis võtta annab, ja võtta ka tuleviku arvelt kõik, mis annab, siis seda tehaksegi. Nii need asjad üle võlli kerivad.
Mul ei ole kuskilt kõrgelt kukkuda. Ma ei saanud buumi ajal minna kaasa meeletu tarbimisega. Ma isegi ei tea, mis sel ajal, kui kõigil oli meeletult palju raha, ümberringi toimus, sest istusin ilma igasuguse sissetulekuta lapsega kodus. Nii et mul on selle ajaga võrreldes praegu tunduvalt parem olukord.
Kas pelgate, et võite ühtäkki tööta jääda?
Ei, väga ei pelga. Sest olen elu jooksul endasse nii palju investeerinud, et mul on teatud mõttes tagala olemas. Ja ma ei ole väga kapriisne inimene: lepiksin ka hoopis teistsuguste väljakutsetega. Maailm on suur ja lai.
Paar aastat tagasi võisid küll kõik inimesed olla prohvetid ja analüütikud, kes teadsid, et majandusel läheb edasi ainult hästi. Aga kriisiaegadel, kui ebakindlus on suur, ilmub välja palju inimesi, kes analüüse oma edasise elu planeerimisel vajalikuks peavad.
Poliitilisel tasemel on hea meel näha, et viimasel ajal on nii mõneski aspektis ka pangandusanalüütikuid kuulda võetud. Eks ajaga jõuab tarkus ka poliitikuteni.
See on nagu väike hasartmäng, kas suudan asju piisava täpsusega ette näha.
Siis on hea tunne, et maailmas ei olegi kõik ebakindel ja prognoosimatu.
Kohalike omavalitsuste finantsvõimekust ja sellest tulenevalt avaliku sektori eelarve täitmist.
Need olid oodatava tulemusega valimised. Selles suhtes ei muutu midagi, et kõige suuremaid rahalisi raskusi tekitavates omavalitsustes võim ei muutunud. See tähendab suurt riski avaliku sektori eelarve defitsiidile ja seetõttu on euro tuleku tõenäosus tunduvalt vähenenud.
Ma ei ole Tallinnas näinud kulude kokkuhoidu, vaid priiskavat ringikäimist rahaga. Selline tegevus meile eurot ei too.
Sellepärast peab palju valvel olema. Nii kaua kuni Läti oma probleemidega vaevleb, ei saa meie küll rahulikult hingata. See tekitab suurt paanikat, kui Lätis halvasti peaks minema. Läti on endiselt vägagi kahtlasel pinnal.
Minu arvates on üks inimeste hädade põhjusi selles, et ei osata oma kulusid kontrolli all hoida. Üks riigikogu liige imestas hiljuti, kui nägi ööklubis noori inimesi lõdva randmega ostmas 150-krooniseid kokteile.
Ma ei ole sellest kunagi aru saanud, ka buumi ajal mitte, kuidas on võimalik hinnad sellisele tasemele kerida. Kes need on, kes tahavad maksta sellist hinda? Mina näiteks loobusin tarbimisest tarbimisbuumi tipus. See oli ebanormaalne olukord.
Kui olin lapsega kodus, käisin paar aastat ainult toidupoes ja ostsin üksnes esmatarbekaupu, leiba, saia ja kohupiima.
Riideid ei ostnudki. Riided olid varasemast.
Siin ei ole midagi keerulist: kui sul on kindlalt teadvustatud soov ja tahtmine kellekski saada, siis väga suure tõenäosusega sa selleks ka saad. Eesti on minu meelest tuhande võimaluse maa. Meil ei ole näiteks klassiühiskonda, et kui sünnid töölisperekonda, siis sinna sa ka jääd. Pealegi on Eesti igas vallas nii väikese konkurentsiga maa. Siin on nii vähe oskustega tegijaid, et iga inimene, kes end kätte võtab, võib siin teha kõike. Ma ei näe mingeid takistusi.
Absoluutselt mitte. Võimalused on täiesti piiramatud.
Võib-olla teatud nüanssides võib naistel raskem olla. Kui ettevõtte tippjuhtkond koosneb ainult meestest ja neil on kombeks kujunenud omavahel informaalseid asju arutada saunas, siis on tõesti naistel vähe raskem olukord. Ja võib-olla ka seetõttu, et naisi ei võeta kalale kaasa.
Kuid vaatame asja ka teisest küljest: äkki on noore naisterahvana hoopis lihtsam pildile pääseda? Pole ju saladus, et ajakirjandusele meeldib avaldada pigem blondide naiste pilte kui nn meespingviinide omi.
Ma ei näe, et see on Eesti tingimustes probleem. Sest Eestis puudub stereotüüpne pilt, et analüütik peab olema vanem soliidne meesterahvas. Välismaa analüütikutele võib minusugune jätta tõesti pisut ebausaldusväärse mulje.
Aga Eestis on alles esimene põlvkond haridusega analüütikuid, vanemat kogenud põlvkonda ees ei ole. See on paratamatus, et minusugused sellistele ametikohtadele jõuavad. Välismaal poleks see kunagi võimalik olnud.
Ei. Ma arvan, et kõik sõltub silmavaatest. Kui inimesele otsa vaadata ja temaga natuke rääkida, siis peaks eelarvamused ära tapma.
Ma ei ole tundnud, et kellelegi alla jääksin. Pigem oleks see taganttõukav jõud, kui keegi julgeks midagi sellist teha, et peaksin hakkama ennast kehtestama.
Vändrast tulles oled ikka kaks korda kehvemas seisus kui Tallinnast tulles. Seepärast ma ei tunnegi endal edasiseks mingeid piiranguid: kui oled Vändrast jõudnud Tallinna sellisele kohale, kus suudad argumenteeritult vestelda Londoni investoritega, ei tundu enam, et edasisel arengul oleks takistusi.
Arvan, et see on sisemine sund, mis on mind elus juhatanud. Mul oli juba noorest peast selge, et ma kartulivagude vahele ei kuulu ja olen loodud kuskile mujale.
Jah, ega mulle maaelu meeldinud. Põllutöö pole mulle kunagi sümpatiseerinud.
Kõik me tegime tööd. Maal saadaksegi lapsi selleks, et oleks odavat tööjõudu: et keegi kartuli üles võtaks ja siis selle kartuli ära tarbiks.
Miks otsustasite hakata majandust õppima?
Ega see teadvustatult küll käinud. Maapiirkondades ei olnud tollal üldse infot võimaluste kohta, mida elus tahta. Seetõttu ei olnud mul vähimatki ettekujutust, kelleks saada. Teadsin lihtsalt seda, et peab ära minema mujale võimalusi otsima.
Lõpuks läksin pigem massiga kaasa. Tollal oli popp minna majandust õppima. Haarasin härjal sarvist, ees terendamas lootus, et see on ala, kus tulevikus raha hakatakse teenima.
Kui tuled vaestest oludest, on raha oluline motivaator, vähemalt algses elus, kui pead esmavajaduste eest hoolt kandma.
Mõtteviis on maal selline, et kes on maale elama jäänud, nende ambitsioonid ei ole elus suured, nad lepivad vähesega. See ongi maa- ja linnapiirkondade edukuse erinevus, millised inimesed seal elavad, kuivõrd ettevõtlikud nad on.
Osale miskipärast meeldib maal, aga mul oli kaasasündinud vajadus teha midagi muud ja suuremat. Mõnel määral aitas võib-olla kaasa ka see, et tegin lapsepõlves kõvasti sporti ega käinud bussijaamas jõlkudes aega surnuks löömas. Saavutasin spordis järjest uusi tasemeid ja see andis hea enesetunde, et elus on kõik võimalik, kui ainult kõvasti tööd teha.
Miks valisite nii eksootilise ala nagu akrobaatika?
Koolis anti valida, kas teed akrobaatikat või maadled. Mulle meeldis akrobaatika rohkem.
See oli hea valik. Akrobaatika arendab mitmekülgselt. Ja teiseks on see ala, kus pead pidevalt õppima midagi sellist, mis tundub tavainimesel võimatu teha. Näiteks painutad ennast nii kaua, kuni pea tagumikuga kokku saab, või teed spagaati.
Eesti parimate hulka, aga see pole mingi tase, kui üldises plaanis vaadata. Olin üks Eesti paremaid kondiväänajaid.
Elu läks väga kiireks ja Eestis ei olnud erilisi võimalusi. See ala oli tollal kuidagi hingitsemas, tänapäeval ei ole sedagi.
Niisama, et maailma vaadata. Ega ma seal midagi eriti õppinud, akrobaatilised oskused läksid pigem alla kui üles. See-eest oli lõbus. Sain muuseas ka akrobaatikatreeneri diplomi, ehkki ma ei plaaninud kunagi hakata akrobaatikatreeneriks.
Kas soovitate praegustel noortel ka välismaale minna?
Iga Eesti inimene peaks käima välismaal töökogemust omandamas, vähemasti vaatamas, kuidas on asjad korraldatud mujal, et teada, kuidas siin paremini teha. Paljud asjad, mis Eestis on puudu või keskpärasel tasemel, on maailmas juba leiutatud. Mõttekas on teiste pealt õppida.
Risk on see, et noortele hakkab välismaal koledal kombel meeldima ja nad ei tule tagasi. Aga Eestis on nii palju kasutamata võimalusi: kui Londonis pääsed võib-olla majandusanalüütiku abiassistendiks, siis Eestis on sul võimalik ise analüütikuks saada.
Abikaasa on minust viimasel ajal veelgi rohkem tööd teinud. Ta on tegelenud meie maja ehitusega. Mina olen ikka see, kes peab õhtuti lapsega olema. Oleme otsustanud, et praegu on elus see periood, kus tuleb töises mõttes kõvasti pingutada, et tulevikus oleks vähe kergem. Lõbustusteks ja muudeks tegemisteks peale töö ei ole juba mitu aastat aega jäänud.
Puhkused on samuti kulunud investeeringuteks tulevikku raske tööga. Niikaua kuni ülikoolis käisin, kulusid puhkused õpinguteks.
Kui lapsega koju jäite, kas te ei kartnud, et jääte rongist maha?
Ei kartnud. Sest sel ajal kui lapsega kodus olin, tegelesin aktiivselt enesesse investeerimisega. Tegin ära magistriõpingud Tartu Ülikoolis, sest töö kõrvalt õppimine on väga pealiskaudne, ei saa süüvida.
Jah, loodetavasti jõuab üks päev kätte investeeringute tasumise tund ja tuleb lihtsam elu, kus ei pea kogu aeg tööd tegema, vaid saab ka lõbusamaid asju teha, näiteks maailmas ringi reisida.
Selleks et nautida elu täiel rinnal. Kui tavainimene saab aastas heal juhul neli nädalat vaba aega ja natuke reisimas käia, siis sellest on ilmselgelt vähe. Tahaks seda proportsiooni natuke nihutada.
Te ei pelga, et ülemused pangas loevad siin teie sõnu ja mõtlevad, et ei tea, kas tasub Ruta Arumäesse nii palju panustada, sest ta mõtleb sellest, kuidas hakata kunagi elu nautima?
Oluline on see, mis ma nende jaoks praegu teen, kas minu panus on piisav, ja kui ma tulevikus teen vähema ajaga ära rohkem tööd, siis see peaks neile ainult positiivne olema.
Olen püüdnud vahel jooksmas käia või joonistada.
Jooksmine on ju väga raske ala, nõuab palju sundi.
Jooksmine pole absoluutselt sundimine. See on sisemine soov ennast liigutada. See mõjub emotsionaalselt ja füüsiliselt hästi ja annab hea enesetunde.
Jooksen siis, kui paar minutit kuskilt aega jääb, väga kaootiliselt. Joonistamist teen ka periooditi. Kui lapsega koju jäin, tegin seda natuke rohkem. Enne käisin veel maalikursustel.
Mul meeldib ennast pidevalt proovile panna ja ennast ületada. See on ka üks põhjusi, miks olen jõudnud traditsioonilisele meeste ametikohale. Konkureerin pigem parimate meestega, kui hakkan kitsendama end mingisse väiksesse segmenti.
Juba akrobaatika tähendas lapsepõlves seda, et tuli õppida uusi ja keerulisemaid trikke, piruette teha ja saltosid hüpata.
Kõike, mida elul on lõbusat pakkuda. Kujutlusvõime jääb ilmselgelt siin liiga väikseks.
Ekstreemsporti pärsib mõni aeg looduslik paratamatus. Vahepeal tuleb taas emaks saada ja emaks saamine tähendab tahes-tahtmata enesealalhoiuinstinktide suurenemist. Tuleb ennast natuke tagasi hoida. Aga kui lapsed hakkavad juba omal jalal kõndima ja ei vaja enam minu hoolt 24 tundi, siis on rohkem aega.
CV Ruta Arumäe
Sündinud 19. aprillil 1976
Vändra keskkool 1983–1995
Norra spordikallakuga rahvaülikool 1993–1994
Tartu Ülikool, majandusteooria ja majanduse modelleerimine 1996–2001
2008 kaitses TÜs magistritööd «Juhtivindeksite koostamine majandustsüklite prognoosimiseks Eestis»
Eesti Pangas praktikant makrouuringute osakonnas 2000
Majandusministeeriumi analüüsi talituse peaspetsialist 2000–2003
SEB makroanalüütik SEB fondides 2003–2008
Lapsepuhkusel 2005–2008
Hobid: sport, joonistamine ja maalimine, reisimine
Noorpõlves Eesti parimaid akrobaate, diplomeeritud akrobaatikatreener
Abielus, kolmeaastase poja ema
««Makromajandus» kõlab sama huvitavalt kui «kondensaator» ja tundub inimestele kauge ja keerulise asjana. Ruta kiituseks tuleb öelda, et ta suudab keerulised teemad lihtsalt lahti rääkida ning seetõttu on ta ka minule kui kommunikatsiooniinimesele võrratu kolleeg. Mulle meeldivad Ruta konkreetsus, selged seisukohad ja kiirus mõtete formuleerimisel – arvan, et ka ajakirjanikud hindavad seda. Ta on asjalik ning temaga on kerge suhelda.
Ruta on üks enim tsiteeritud majandusinimesi Eestis ja tema esinemiskalender on üpris tihe. Kusjuures ta jagab oma seisukohti eri auditooriumide ees hea meelega. Tema täpsed majandusprognoosid ja vahedad kommentaarid on temast teinud hinnatud arvamusliidri. SEB majandusanalüütikud on olnud väljapaistvad isiksused ning Ruta sobib sellesse nimistusse hästi.»