Kui tunnete ennast vana ja haigena, siis pöörduge noorenemiskeskusesse, kus teid tuunitakse mitukümmend aastat nooremaks ja kõbusamaks just nii nagu parandatakse autot või arvutit. On see nali?
Kuidas elada haigustest priina saja-aastaseks?
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Tallinna Tehnikaülikooli kogunes eelmisel nädalal 43 maailma juhtivat gerontoloogi ehk vananemise uurijat. Teiste seas oli kohal Cambridgei ülikooli professor Aubrey de Grey, kes juhib uurimisrühma, mis töötab välja inimest n-ö igavesti nooreks muutvat ravimit. Kui Grey püüdlused vilja kannaksid, poleks meil enam vanadust kui sellist ja inimene võiks elada pikki aastaid noorena.
Kuid seni, kuni selline tulevik tundub veel ebatõenäoline, arutlevad teised uurijad n-ö käega katsutavamatel teemadel nagu vanemaealiste tööhõive ja tervis.
«Meil pööratakse vananemise teemale liiga vähe tähelepanu,» nendib konverentsi korraldaja, Tallinna Tehnikaülikooli dotsent Ülo Kristjuhan. 66-aastane bioloogias doktorikraadi kaitsnud mees on pea terve elu pühendanud vananemise ja tervise seoste uurimisele, olles Eestis omal alal pigem üksik hunt. Tõsi, mõned teadlased uurivad vanusega kaasnevat Tartu Ülikoolis, samuti tegutseb gerontoloogia selts. Süstemaatiline, nii geneetikuid, sotsiaalteadlasi, psühholooge kui ka arste haarav uurimisrühm, mis tegeleks vananemise edasilükkamise küsimustega, Eestis aga puudub.
Kristjuhani sõnul valitseb terviseaastate ja eluea pikendamisel maailmas praegu kaks olemuselt erinevat suunda. Ühed teadlased proovivad inimestele tagada võimalikult pika, hea tervisega elu, pikendada töövõimet ja eluaastaid, vähendades organismi kahjustuste kuhjumist. Radikaalsemad, eesotsas Greyga, otsivad vahendeid, et taastada noorust. Täpsemalt öeldes soovitakse leida rakutasandil vananemisvastane ravim. «Mõlemad suunad on täiesti reaalsed,» leiab Kristjuhan.
Inimeste keskmine eluiga kerkib maailmas jõudsalt. Näiteks Macaus on see 84,33, Andorras 82,67 ja Jaapanis 82,07 aastat.
Kristjuhani uuringud on näidanud, et pika ja terve elu elamiseks tuleb jälgida lihtsaid põhitõdesid. «Pea poole määrab inimene ise,» väidab ta. Väga oluline mõju tervisele on tööl. Pikalt elanud inimesed on reeglina ka väga pikalt töötanud ja töö on neile meelepärane.
Kuigi sageli võib jääda mulje, et kauem elavad just raske füüsilise töö tegijad, ei pea see Kristjuhani sõnul paika. «Vaimse töö tegijad elavad mõned aastad kauem,» mainib ta, «kuid vaimse töö juurde peab käima ka mõõdukas füüsiline töö.»
Kõrgema haridustasemega inimestel on suuremad sissetulekud ja nad ka elavad kauem. Nüüdisaja uuringud näitavad, et vara pensionile jäänud ja mittetöötavad inimesed elavad ebatervislikumalt ning seetõttu vähem kui töötavad eakaaslased. Väga oluline on vanema inimese vaimne ja füüsiline aktiivsus.
Kuigi arvutiajastu on kaasa toonud istuva töö, leiab Kristjuhan, et plussid kaaluvad miinused üles. «Peab jälgima oma enesetunnet ja seda usaldama,» ütleb asjatundja.
Nii nagu süües ei tasu jõuda sinnamaani, et kõht ägab söögikoorma all, tuleb ka ennast tööst väsinuna tundes lülituda mõneks ajaks mõnele muule tegevusele. Toitumise puhul ei tasu järgida hetketrende, vaid usaldada põhjalikke uuringuid. Nii on jaapanlased pikkade ja põhjalike uuringutega tõestanud, et õige toitumisega on võimalik eluiga pikendada ligi kümne aasta võrra.
Kristjuhan on veendunud, et väga suur roll pika ja terve elu elamisel on psühholoogilisel eelhäälestusel. «Minu uuringud näitavad, et number üks on inimese mõtlemine ja suhtumine eri olukordadesse,» räägib ta.
Kui meil juhtub midagi halba, siis võib sellesse suhtuda kahtmoodi: kas n-ö saba jalge vahele tõmmata või halvast õppida.