Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2013/09/06/2338889t1hc3d1.jpg)
Lancia Ypsilon jääb autohuvilisele kohe silma ja meelde. Teadaolevalt Eesti ainsa Ypsiloni roolis istub Harry Kõrvits.
Need, kes kordki Itaalias ringi sõitnud, teavad Lancia Ypsiloni imehästi. See korralikult vormitud ja just ahjust võetud kenasti kerkinud muffinit meenutav väikeauto on italiaanode juures sama kohustuslik kui pitsa ja Pisa, kirjutab Auto Bild Eesti.
Või isegi tähtsam, sest kartulit oma lemmiktoiduks pidava itaallase võib tikutulega otsides isegi leida, aga sellist saapamaalast, kes kahtleks Itaalia autode headuses, ei leia ka siis, kui otsingut algataks Berlusconi ise oma enda käskkirjaga.
«Oli mingi pidu, lõpuks jõudis jutt autodeni ning nii oli mul paari päeva pärast pakkumine käes,» meenutab Ypsiloni omanik Harry Kõrvits oma auto saamislugu.
«Mul oli enne Zafira, aga keda ma sellega vean? Lapsed suured » nendib Harry ja lisab, et ühtlasi pole Lanciaga kunagi ka seda probleemi, et keegi väga painama kukuks kuule viska ära, kas sa saaks mind kolida jne.
Linnakeskkonda ja kitsastesse oludesse loodud auto tehniline pass lubab küll viit reisijakohta, aga tagumine istmerida on mõeldud pigem pakihoiuks kui täismõõtmetes eestlase veoks. «Hea rahulik selles mõttes,» muigab Kõrvits suurnurgast.
Viimast lauset tuleb lugeda nii, et panna rõhk sõnadele «selles mõttes», sest mõnes muus mõttes 1,3-liitrise diiselmootoriga ja 51 kW jaksav Ypsilon rahulikku olemist sugugi ei paku.
Ja kurvastab nüüd kohe kõiki neid, kes käsi hõõruvad ja valjul häälel oigavad: muidugi, Itaalia autoga ei ole kunagi rahu, see laguneb ja mureneb igast seitsmest otsast ja jätab omaniku hätta kohe hommikul, nii kui kukk on kirenud ja esimene verstapost seljataga.
Kui mitte sagedamini. «Kolme aasta jooksul (auto kanti registrisse 2005. aasta septembris) olen vahetanud piduriklotsid ja kord oli probleem mingi anduriga. Mingi tuli võttis siin armatuuris lihtsalt põleda, muud pole olnud,» annab omanik kiire ülevaate auto tehniliste hädade loetelust, mille pikkus nii mõnegi skeptiku pettunult ohkama paneb.
Rahuliku olemise nappimise taga on hoopis kaasmaalaste pöörane huvi ja rahuldamatu kirg vähelevinud automargi vastu.
«Alul tegi see mulle parasjagu nalja. Sõideti kõrvale, pildistati,» kirjeldab Harry Kõrvits staarauto omamise eri külgi.
Pole just keeruline ette kujutada, kuidas nii mõneski fotokogus on olemas pilt naeratavast ja pildistajale lehvitavast, teise käega Ypsiloni tüürivast Kõrvitsast. Aga Ühel hetkel muutus see muidugi tüütuks.
Ega siis pilti teinud ainult kaasreisijad, vägevamad fotograafid küünitasid ennast rooli tagant ka üle kõrvalistme pildistama, vajudes siis vaikselt kõrvalreale, sealsele külge.
«Ma olen käinud kaks korda hoolduses sellepärast, et mulle sõideti tagant sisse, hiljem öeldi vabanduseks, et silm jäi liiga kauaks autot vaatama,» nendib Kõrvits pead raputades.
Samas tuleb muidugi inimestest aru saada. Kirjuta «värske värv» ja inimene katsub kindlasti näpuga üle, lähema tutvumise juurde käib ju ikka füüsiline ja intiimne kontakt.
Auto lennukas, hallist massist erinev välimus ei ole inspireerinud ainult fotograafe. Kord küsinud jutu käigus üks värskelt tutvust sobitanud autosõber, et kas Kõrvits on masinaga matsu pannud. Mis mõttes, küsinud Harry vastu. No ma vaatan, et sul on auto katus teist värvi, võtnud mees jutu kokku.
«Mind selline töga ei sega. Ma tean, miks ma selle auto ostsin,» on Harry Kõrvits endas kindel ja lubab, et ta provokatsioonidele ei allu. Just Ypsilon sai valitud kahel põhjusel, esiteks muidugi auto suurus.
«Mul oli vaja väikest linnaautot, mis ei võtaks palju kütust ja millega saaks rahulikult igal pool hakkama,» kirjeldab mees põhjuste jada esimest peatükki. Suure auto isu saab rahuldatud Land Rover Discovery roolis.
Viimasele eelistab Kõrvits Ypsiloni enamasti ka siis, kui tuleb ette võtta sõit Saaremaale.
Pildistamise ajal ongi Harry Ypsiloni kabiin tugevalt saaremaine, auto põrandal on kübeke suvisest heinamaast ja pakiruum triiki täis suvises elamises vaja minevat instrumentaariumi, alates elektripliidist.
«Teine põhjus on muidugi selle auto välimus ja tema unikaalsus siinmail. See auto paistab hallist massist alati silma. Ja see mulle meeldib,» ei varja autoomanik ka kerget edevust.
Pole vaja pikka juttu, et mõista: Harry Kõrvits on oma Lancia Ypsiloniga vägagi rahul. Julge disainijoonega auto omamist nimetab ta ise pikemaks projektiks ning kinnitab, et tema seda autot müüma ei hakka. Ja kui liisinguaeg läbi saab, jääb autole tema koht Kõrvitsa autotallis alles.
Kriitikat Itaalia autode kvaliteedi aadressil nimetab mees lihtsalt ja otse pläraks, mida ei ole vaja kuulata, auto ei ole teda hätta jätnud ja kunagi igullide ajastul omandatud baasteadmisi autode isekõpitsemisest pole enam ammu vaja läinud.
Harry Kõrvits
Harry Kõrvitsa tegemiste nimekiri on kirju nagu Kihnu naise seelikumuster. Igaüks leiab tema repertuaarist oma. Rock Hotelli erakordselt teatraalne trummar ühe, Kitsa Kinga naabrimees Uno teise või aastatetagune, igareedene lapsehoidja kõige suurema sõbra Leopoldi näol kolmanda jaoks. Praegu treib mees reklaamiagentuuris nutikaid tekste.
***
Minu auto!
Auto Bild toob pildile põnevaid autosid ja lugusid nende omanikega. Rohkem kui kilovatid ja tehnilised detailid huvitavad meid siin rubriigis lood: autoomanike enda jutud, kogemused, läbi- ja üleelamised. Kui teile on mõni põnev auto ja tema omanik silma jäänud, andke Auto Bildi toimetusele teada!