Sügis paneb vihmaveesüsteemi proovile

Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Et vee äravool oleks tagatud ka paduvihma korral, peab veesüsteem olema varustatud piisava arvu allatulekutega.
Et vee äravool oleks tagatud ka paduvihma korral, peab veesüsteem olema varustatud piisava arvu allatulekutega. Foto: Elmo Riig

Enne sügisest vihmahooaega on majaomanikul asjakohane vaadata üle maja vihmaveesüsteemide olukord. Kui vihmaveesüsteemi ei ole paigaldatud, siis pole põhjust kahelda selle vajalikkuses. Siinkohal mõned praktilised näpunäited ja soovitused toimiva lahenduse leidmiseks.

Maapealne vihmaveesüsteem koosneb räästasse paigaldatud horisontaalsetest rennidest ja allatuleku moodustavatest torudest-põlvedest. Nende optimaalne vajadus sõltub hoone katuse pindalast ja maja geomeetriast. Vee äravoolu peab tagama ka suurima vihmasaju ajal ja nõuandeid piisava arvu allatulekute kohta tasub küsida tootjatelt-paigaldajatelt. Aitab ka kaine talupoja mõistus – allatulekud peavad paiknema võrdsete vahedega. Soovituslik allatulekute arv on sileda ja lihtsama katuse korral 100 m² kohta 1 allajooks.

Keerukama geomeetria (kelpkatused, hulgaliselt väljaehitusi) korral tihedamalt. Väga veerohketes sõlmedes nagu neelukohad, tuleks kasutada lehtreid ja kindlasti on soovitav sellesse kohta teha ka allajooks. Sellisel juhul on välistatud neeludest suurvee korral massiivne ülejooks.

Vihmaveesüsteemide visuaalne erinevus seisneb peamiselt nende kujus. Pakutakse ümaraid ja kandilisi vihmaveesüsteeme. Nende kahe vahel valides on ainsad kriteeriumid isiklik maitse ja sobivus hoonega. Paigalduse keerukuses või vee voolamises sisulisi erinevusi ei ole. Võib küll kohata selgitust, et ümaras rennis voolab vesi paremini ja teravatesse nurkadesse rennide põhja ei kogune sodi, kuid tegelikult pole kummagi renni kuju puhul hooldamisest pääsu.

Sõltuvalt puude hulgast hoone läheduses korjavad rennid ennast üsnagi kiirelt lehti täis. Seetõttu oleks esimene soovitus regulaarselt heita pilk rennidesse ja vajadusel sealt praht eemaldada. Töö ei ole meeldiv, küll aga vajalik.

Lehesodi püüdmiseks paigaldatakse ka spetsiaalseid võrke, kuid see võib kohati lausa olukorda halvendada: sodi hakkab kogunema võrgu peale, võrk ei lase enam vett läbi ja renn kaotab oma mõtte.

Olulisem vihmaveesüsteemide puhul on kasutatud materjalid ja nende omadused. Valdavalt toodetakse renne-torusid 0,5–0,6 mm paksusest tsingitud terasplekist. Mida paksem on materjal, seda vormipüsivamad on tooted. Õhemast materjalist rennide puhul on oht, et see venib lumekoormuse all välja. See ei tohiks siiski olla mureks, kui rennikinnitid on paigaldatud tootja juhendite kohaselt. 0,5 mm materjalist rennidele tuleks rennikonksud paigaldada 80-sentimeetrise sammuga; 0,6 mm paksuse materjali korral piisab meetrisest sammust.

Torude puhul materjalide paksus nii oluline ei ole, need peavad kandma vaid enda raskust. Torustike maapinnalähedasemat osa saab kaitsta vandaalide vastu, kui paigaldada sinna 2 mm paksusest terasest turvatorud. Neid on soovitav kasutada just ühiskondlikel hoonetel ja näiteks kortermajadel.

Vihmaveesüsteemi materjali puhul on oluline, et see oleks korrosiooni eest kaitsva kihiga kaetud nii renni seest kui väljast. Vihmaveesüsteemide sisemine kaitsekiht on isegi olulisem kui välimine, sest peamine vee «rünnak» toimub ju ikka rennide ja torude sees. Eesti turul pakutakse nii polüuretaankihiga kui ka plastiga kaetud vihmaveesüsteeme. Värvitoone on valida umbes 25, mis võimaldab leida sobiva igasuguse katusekatte juurde, olgu see siis eterniit, kivikatus, laastukatus või mõni muu. Rääkimata teraskatustest.

Mõned tootjad pakuvad renne ka täpselt kliendi soovitud pikkustes, seega ei ole tarvis neid ülearu osta ega pidevalt jätkata. Iga jätkukoht on potentsiaalne läbitilkumise oht. Seetõttu on mõistlik tellida vaid kliendi ehitisele sobivad rennid – rätsepatöö on siinkohal vägagi asjakohane.

Järjest enam kohtame vasest valmistatud tooteid. Vask on eluaegne, korrosiooniprobleeme see materjal ei tunne. Oluline on mitte kasutada tsingitud terast jm galvaanielementi tekitavaid metalle koos vasega. Vasest rennid-torud liidetakse omavahel vaid vasest neetide, kruvidega. Sobib ka roostevaba kinnitustarvik. Oluline on jälgida, et vasest katusekattele ei paigaldata tsingitud terasest vihmaveesüsteemi, vastupidi probleemi ei teki. (PM)

Paigaldamine – ise või professionaali abiga?

Valiku määrab ära paigaldusele kuluv aeg ja raha. Enamiku Eesti tootjate toodang nõuab hea tulemuse saamiseks omajagu paigaldusnippide valdamist, kuigi lausa raketiteadus plekkide paigaldamine küll ei ole. Pakutakse ka natuke kallima hinnaklassi tooteid, kus rennide-torude jätkamine on tehtud spetsiaalsete ühendusklambrite abil väga lihtsaks ja kõik ühendused toimuvad neete kasutamata. Sellise vihmaveesüsteemi paigaldamisega saab hakkama iga inimene, kellel on vaid aega ja pealehakkamist. Nii võib paigalduse pealt säästa. Kuid vaatamata sellele, et kõik plekitooted tunduvad lihtsad ja loogilised, tasub siiski alati nõu pidada tootjaga või tellida paigaldaja, kelle jaoks see on põhitöö. Nii on tagatud, et rennid-torud täidavad oma ülesannet pikki aastaid.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles