Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2014/03/17/2899954t1h185e.jpg)
/nginx/o/2013/09/06/2337453t1h1d96.jpg)
«Läksin Saksamaale Eestist, kus inimestel olid oma põllulapid, kus purgid pandi sügisel ande täis ja need, mis tühjaks said, viidi keldrisse tagasi. Ökoloogia ei olnud teema, kuid ometi elati ja elatakse praegugi siin vägagi looduslähedast elu,» kõneleb Signe Reilent.
Kilingi-Nõmmes sündinud, kasvanud ja kooli lõpetanud Signe Reilent sattus Saksamaale huvitaval moel. Pärast keskkooli lõpetamist astus ta Tallinna ülikooli saksa keelt õppima, ent pidas oma keeleoskust nõrgaks, kirjutas Pärnu Postimees.
Soovides seda parandada, jättis ta kooli kolmanda kursuse järel katki ja läks Saksamaale Münchenisse Ludwig Maximiliani ülikooli germanistikat õppima, et otsast alustada.
Tegelikult plaanis Reilent Eestisse mõne aasta pärast naasta, kuid siis tuli armastus ja sündisid lapsed ning nii temast Saksa riigi elanik on saanudki. Tema abikaasa Friedhelm Doell on teedeehitusinsener.
Peres on kaks last, seitsmene Rosanna ja kahene Leander, elatakse Müncheni lähedal väikelinnas.
Rosanna räägib nii saksa kui eesti keelt, tema eesti keel kõlab saksapäraselt. Õnneks on aasta otsa tegutsenud Münchenis eesti kool, kuhu koguneb vahelduva eduga kuni 17 last, on Signe rahul.
Saksamaal ökoinimeseks
Et abikaasa Friedhelm on allergik, hakkas Signe seda teemat uurima. «Alustasin toidust,» lausub ta.
Saksamaal saab ökotoidupoodidest kaasa võtta ajakirju, kus teemaks looduspuhas tootmine, looma- ja taimekasvatus, majandus ja elu tervikuna.
Saksamaal on Signe sõnade kohaselt hästi palju tsivilisatsiooni haigusi. Pea igal kolmandal lapsel on allergilised nähud, mis avalduvad naha- või hingamisprobleemidena.
See on sellest, et juba pärast sõda võeti Saksamaal toiduainetööstuses kasutusele rohkesti keemilisi ühendeid, mis aitasid toodangut kauem säilitada. «Teema on aktuaalne ligemale 30 aastat, niisama vana on ökoliikumine Saksamaal,» märgib Signe abikaasa Friedhelm.
Siis tekkisid esimesed ökopoed. Esmalt visati nende üle nalja, kuid nüüd on ökotoidupoed iseenesestmõistetavad. Super-, hüper- ja säästumarketid on välja käinud omad ökotootemargid.
«Meil, tarbijatel, on väga suur võim. Määrame ju oma tarbimisharjumusega, mida poeriiulitele tuuakse,» on Signe veendunud.
Siis juhtuski, et kogu pere mõttemaailm muutus lühikese ajaga roheliseks. Ideaaliks sai elada puhtalt ja jätta endast maha reostamata keskkond.
Saksamaal ostab Signe kogu pere toidu mahetoidupoest. Et kohalik mahepood on tilluke ja sortiment just mitte alati kõige värskem, on koondunud kuus-seitse peret, kes kordamööda toovad ühest maanurga mahetalust kohalikku värsket aia- ja juurvilja.
Tellimine käib interneti kaudu. Valmistoitu Signe ja Friedhelm ei osta, kanamunad pärinevad mahetalu vabadelt kanadelt ja liha mahelihaga kauplevalt lihunikult.
Terve mõistus ja moesuund
Mahepõllutoit tähendab kindlasti kontrollitud toitu. Mahetoidule on Saksamaal kehtestatud erineva tasandi standardid.
Signe teab, et kõige parem toidukaup on demeter-kvaliteediga, see on rangeim ja tähendab näiteks, et toidu kasvatamisel on jälgitud kuufaase, lehmad elavad avaramas latris ja neil ei või omanik sarvi eemaldada jne.
Näiteks riiklik bioloogilist puhtust garanteeriv kvaliteedimärk kaubal pole Signe jaoks piisav.
Signe räägib, et odavus on ostmisel suur argument Euroopaski. «Saksamaa elab odavuse hulluses, see on muutunud mentaliteediks. Seda väljendab siin loosung «Geiz ist geil».
Selles vaimustuses ostetakse kokku hulgi. Kuidagi osatakse inimene reklaami abil nii tegutsema panna, et ta lülitab välja terve mõistuse,» kõneleb ta.
Saksamaal on tuule tiibadesse saanud moesuund, mida tuntakse ökotrendi nime all. Signe leiab, et see kõlab küll natuke edevalt, aga on siiski parem kui üldse mitte midagi.
Signe leiab, et mahepõllumajandust soosides aitab ta kaitsta koduloomi, loodust ja keskkonda.
Kes soovib teada, kust ja kuidas jõuab sool meie lauale, kana supipotti, paprika leivale või kuidas käib kanamuna tootmine ning kes on need inimesed, kes selles masinavärgis oma käe külge panevad, neil soovitab Signe vaatama minna Nikolaus Geyrhalteri paljukiidetud dokumentaalfilmi «Unser täglich Brot» («Meie igapäevane leib») 92 minutit katkendeid ilustamata ja originaalhelidega toiduainetööstuse argipäevast.
«See film pani mu mao kümme korda tagurpidi käima ja isu massiliselt toodetud tavatoidu järele kadus lõplikult,» tunnistab Signe. «Huvitav, et inimesi sellised tagamaad ei häiri,» lausub naine kurvalt.
Mõistagi kasutatakse selles peres loodussõbralikku olmekeemiat ja kosmeetikat.
Signe külastab loodusjuuksurit, kes kasutab keemiavabu ampoone, palsameid, juuksevärve ja hooldusvahendeid.
Pesu pestakse peres pesupähklitega, piim, jogurt, õunamahl ja õlu tuuakse poest koju korduvkasutatavas klaastaaras, tavalisele kilekotile eelistatakse biolagunevat.
Tarbitakse puhast mere- või mäesoola, valge suhkru asemel roosuhkrut või mett, margariini asemel taluvõid.
Tänu puhtale toidule ja keskkonnale ning homöopaatilisele ravile on Friedhelm vabanenud suuremast osast allergianähtudest nahal.
Ei unista, vaid tegutseb
Eesti naised õpetavad lapsi varakult potil käima. «Kui olen Saksamaal emadele sellest rääkinud, vaadatakse mind imelikult. Arvatakse, et pingutan üle,» kirjeldab Signe. Saksamaal on kahe-kolmeaastane mähkmetega laps tavaline vaatepilt.
Pere ostab paljud rõivad ja jalanõud ökokauba kataloogist. Signe teab, et nii mõneski riigis lükatakse lambad enne pügamist parasiitide tõrjeks pestitsiidivanni.
Ökovillast toode ei tähenda mitte ainult, et lammast on pestitsiidivannist säästetud, vaid et karjamaidki ei ole sellega pritsitud. Et loomi on peetud väärilistes tingimustes.
Puuvill toodetes pärineb mahetaimekasvatusfarmist. Näiteks Sekem-farmis (www.sekem.com) Egiptuses kasvatatakse ökopuuvilla sellist ei pritsita taimekaitsemürkidega.
See farm pälvis 2003. aastal alternatiivse Nobeli preemia õige elulaadi preemia. Ja Signel on kingad, mille nahk on pargitud looduslike parkainetega, mitte keemiaga.
Signe esindab Eestis Austria looduskosmeetika tootemarki Sanoll, tutvustab Lõuna-Saksamaal looduslikke Saaremaa Good-Kaarma seepe ja kirjutab artikleid õiglasest kaubandusest.
Signe jutustab Saksamaal levinud carsaringi tavast. Müncheni kesklinnas garaaita auto pidamine tähendas perele suuri trahve.
Ühel päeval otsustasid kaasad selle probleemi kõrvaldada ja liituda carsaringi klubiga. Klubi liikmemaks on 5-7 eurot kuus ja see tähendab, et pereliikmetel on võimalus kasutada klubi autosid just nii palju ja sageli, kui vaja, kusjuures auto suurust ja tüüpi saab valida vastavalt sõidu otstarbele. Autode reserveerimine toimub interneti või telefoni kaudu.
Niimoodi liikus pere neli aastat ning kokkuvõttes oli see odavam ja mugavam kui oma autot pidada.
Väikelinna koliti seepärast, et laste elu oleks stressivabam, samuti käib Rosanna pisikeses lastesõbralikus Waldorf-koolis.
Rohelised pangad, koolid ja kodud
Saksamaal pakuvad kaks panka rohelise hoiuse võimalust, kus klient saab määrata, mis otstarbel tema raha kasutatakse. Hoiustatavat raha ei kasutata relvade või nafta tootmiseks, see läheb eranditult humaansete ettevõtmiste tarbeks, mahepõllumajandusse, kultuuri, haridusse.
Signe ja Friedhelmi unistus on ökoloogiline kodu, kus kasutusel alternatiivenergia allikad. Saksamaal toetavad paljud vallad neid inimesi, kes panevad oma katusele päiksepaneelid. Kõige esimese ehitusprojektina on abielupaaril aga kavas kaasa lüüa kohaliku Waldorf-lasteaia uue ja ökoloogilise hoone ehitamisel.
Looduslähedus on Signe Reilenti jaoks eluvaade ja võimalus maailma argitegevusega paremaks muuta. «See on vastutustunne elu ees. Lihtsalt tuleks mõelda, mida ma toetan ja mõjutan oma valikute ja tegevusega,» sõnab ta.
Signe soovitab: tarbige vähem! Eneselt tasub küsida: kas mul on seda kõike vaja? Tarbitakse ju selgi põhjusel, et kompenseerida tühjust või tühja kohta endas.