Epopõrandakatted on praktiline valik igasse majja

Põrand Foto: Margus Ansu

Tänapäeval ei ole põrandakattematerjalidest puudust. Kes vajab eelkõige koormust taluvat ja vähe hoolt nõudvat pinda, peaks mõtlema epopõrandakatetele.

OÜ Epopõrandad-R juhataja Raimo Randmäe tutvustas Pärnu Postimehele universaalse betoonpindade kattematerjali plusse ja miinuseid.

Epokate talub vett ja vilet

Epo- ja polüuretaankatted koosnevad liimjast epoksüvaigust ja taluvad hästi koormust, sest kruntepo imendub betoonpinda, muutes selle pealispinna tugevamaks. Mida paksem epokiht, seda vastupidavam on põrand.

Tugevalt koormatavad põrandad peaksid olema vähemalt kahemillimeetrise kattega, hea löögitaluvuse annavad üle nelja millimeetri paksusega katted. Sõltuvalt põranda koormusest paigutatakse ühte ruumi mitme paksusega kihte.

Et põrand on monoliitne, on soojapaisumine ja -kahanemine ühtlane.

Enne kui on jõutud otsuseni kodune põrand epokattega katta, tuleb endale väga täpselt selgeks teha ruumi otstarve. Sellest sõltub, milline ja kui paks kate põrandale pannakse.

Õige katte valik kindlustab põranda pikaaegse säilimise aastakümneteks.

Kõige sobivamad kohad on garaažid, katlaruumid, kuurid ja panipaigad. Paslikud paigad on ka tihti märguvad ruumid, kus on pidev veekoormus – saunad, vannitoad, tualettruumid.

Hästi sobivad epokatted välistingimustesse, kus asuvad pinnad saavad ilmastikukindla kaitse. «Viimastel aastatel oleme paigaldanud katteid eluruumidessegi,» rääkis Randmäe.

Epokatete üks trump on lihtne puhastatavus ja väikesed hoolduskulud. Kivistunud epo ei ole poorne materjal ja moodustab vee- ja õlikindla katte.

Põrandad saab puhtaks pesta isegi siis, kui õli on seal pikka aega olnud. Üldiselt taluvadki epopõrandad hästi olmekeemiat, lühiajaliselt tugevamaid keemilisi ühendeidki. Puuduvad vuugid, mis mustust korjaksid ja imaksid.

«Praktika on kinnitanud, et rull- ja plaatmaterjalidel jäävad just vuugid nõrgaks kohaks. Vuukidesse tekkivad mikropraod hakkavad ajapikku vett läbi laskma,» selgitas Randmäe.

Muudetav on põranda siledus- ja karedusaste. Kohtades, kus põrandale võib sattuda palju vett, õli või rasva, on mittelibisev pind vajalik. Tuleb siiski meeles pidada, et karedamate pindade puhastamine on keerulisem. Igapäevaselt on soovitav epopõrandaid pesta vahenditega, mille pH jääb 7-9 vahele. Meeles tuleb pidada, et pesuaine peab kindlasti olema aurustuv.

Värviline mosaiik

Kui põrandad on löökide või tugeva koormuse tõttu viga saanud, on neid kerge parandada. Katkisest kohast põrand ei hargne. Kulunud kohtadele võib paigaldada uue kihi. Vajadusel võib uuendada kogu põranda või paigaldada uue paksema kihi.

Randmäe sõnutsi ei ole mõistlik epokatteid ise paigaldada, sest need nõuavad professionaalset paigaldust. Et kasutada tuleb palju komponente ja tooteid, võib ettevalmistust omamata jääda lõpptulemus oodatust kehvemaks või täielikult ebaõnnestuda.

Pindade katmine võtab aega kaks-kolm päeva. Väiksemad tööd annab vajadusel teha ühe päevaga. Tootjagarantii saavad edasi anda vaid volitatud paigaldajad.

«Tellides epopõranda töid, tuleks tutvuda ehitusettevõtte taustaga: kas ta omab vastavat väljaõpet ja praktilist kogemust katete paigaldamisel,» soovitas Randmäe. «Seetõttu neid tooteid jaekaubandusest ei leia, sest turustamine toimub tootja- või paigaldajafirma kaudu. See on ilmselt epopõrandakatete laiema leviku üks suuremaid takistusi.»

Perenaised ei pea muretsema, et epokatted stiilse kodumaja kujundusega ei haaku. Isetasanduvaid epomasse ja -värve võib valmistada mosaiikmustritena, puistates värskesse massi värvilisi PVC-helbeid. Kõvenenud pind viimistletakse hiljem lakiga.

Terakivi hõõrdemasside puhul kasutatakse erineva suurusega kivi-, kalju- või liivaterasid (kihi paksus 3-10 mm), mida omavahel seob epoksiidvaik, moodustades nii tugeva põrandapinna. Materjali kasutatakse peamiselt pindadel, mis eeldavad isikupära ja esinduslikkust ning sobivad hästi kojugi.