Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
:format(webp)/nginx/o/2016/02/22/5072545t1h7e51.jpg)
/nginx/o/2013/09/06/2329749t1h20a5.jpg)
«Ei ole mõtet seista, näpp suus, mere kaldal ja ainult imetleda meist mööda sõitvaid valgeid laevu. Me oskame laevu ka ise projekteerida ja valmis ehitada!»
Need sõnad kuuluvad Tallinna Tehnikaülikoolis tudeerinud ja Helsingis magistriõpinguid jätkanud Meelis Mäesalule, kes ise on oma väite tõestuseks. Tosin aastat tagasi sai ta koos teise noore inseneri Hendrik Naariga esimesena võimaluse end Soomes laevaehituse alal täiendada.
Nüüd on Naar ja Mäesalu erilised mehed, kes võivad end lugeda taasiseseisvusaja esimesteks laevakonstruktoriteks. Enne seda valitses 30 aastat vaikus, sest Eestis õpetati viimati selle ameti mehi kuuekümnendatel aastatel.
«Meie vanus on 3040 vahel, eelmised Eesti laevainsenerid on aga praegu 6070-aastased. Paljud neist ei projekteeri ammu enam midagi,» tõdesid Naar ja Mäesalu.
Väljavalitutele stipendium
Naar on jõudnud nüüdseks koguni niikaugele, et õpetab ise TTÜs noori insenere. Alguse sai uus eriala aga Naari ja Mäesalu esimesest Soomes õppimise katsetusest, mille eestvedajaks oli TTÜ professor Jaan Metsaveer.
«Kuna ma tehnikaülikoolis töötasin, üritasin eriala mitu korda käivitada. Kui tekkisid kontaktid soomlastega, jõudsime kaubale,» märkis Metsaveer.
Veidi avaldas professori sõnul mõju ka Estonia hukk. «Olime sel ajal komisjonis, soomlastel ja rootslastel oli vastav haridus parem ning saime aru, et ka meil oleks selle ala inimesi vaja,» selgitas Metsaveer.
Kõnekäänd, et algul ei saa vedama ja pärast pidama, kehtib ka laevaehitusinseneride õppe kohta. Areng on olnud nii võimas, et igal õppeaastal saab 45 TTÜ tudengit konkursi alusel spetsialiseeruda laevaehituse erialale ning Helsingis magistrantuuriõpinguid jätkata.
Nii nõukaajal kui ka taasiseseisvumise järel tundsid eriala vastu huvi vähesed eestlased, nüüd on Soome tahtjaid juba 23 inimest kohale. Sealjuures maksab TTÜ väljavalitutele stipendiumi.
Praegu on põhjanaabrite juures «viimase lihvi» saanud või saamas üle kümne inseneri ning jüngreid tuleb aina juurde. Eestile tähendab see uue laevainseneride põlvkonna sündi.
Miks just Soome tudeerima minnakse, ei vaja pikemat selgitust. Soome laevaehituse tase on maailmas tuntud ja koolitus kõrgetasemeline. See avab uksed ükskõik millisesse maailma laevafirmasse.
Tööd jagub aga Mäesalu ja Naari sõnul küllalt ka Eestis. Näiteks klassifikatsiooniühingud, mille üheks ülesandeks on laevade järelevalve. Praegu on enamik ühingutes töötavatest inimestest laevamehaaniku haridusega, kuid valdkond nõuab ka laevaehituseriala inimesi.
Lisaks on Eestis meeste sõnul väikseid laevaremondifirmasid, kus inseneride tööpõld peaaegu sama lai kui meri. Laevaehitusinsener saab Naari sõnul nii laiapõhjalise mehaanikaalase hariduse, et võib töötada ka mujal.
Näiteks on paari tegutsemisaasta jooksul projekteeritud mõned kaldarambid, helikopteri platvorm, lainegeneraator Helsingi Tehnikaülikooli mudelkatsete basseini ja palju muud. Lisaks on tehtud mitmetele Eesti ja välisfirmadele tugevusarvutusi alates metallist ja plastist detailidest ning lõpetades suurte metallkonstruktsioonidega.
Nimelt on Naar, Mäesalu ja Kristjan Tabri, kes on lõpetamas Helsingis doktoriõpinguid, üheskoos asutanud firma MEC Insenerilahendused, mis tegeleb laevade ja metallkonstruktsioonide projekteerimise ning tugevusarvutustega. Kuuldu kinnituseks näitab Mäesalu pildil ühte nende konstrueeritud laeva, mis peaks kui kõik hästi läheb peatselt Laaksaare ja Piirissaare vahel sõitma hakkama.
Eestis on Naari sõnul levinud arusaamine, et laevainsener peaks justkui alati olema mees. «Ei pea, Soomes õpib seda eriala üsna palju nõrgema soo esindajaid ja ka laevaehitusega seotud ettevõtetes töötab mitmeid naisi juhtivatel kohtadel,» märkis Naar.
Kuid nagu Toots ei teadnud, kas maakerasid on üks või kaks, ei ole päris selge ka see, mitu Eesti naist ala õpib. Kui Helsingi magistriõppes alustab peatselt üks Eesti tütarlaps, siis Balti Laevaremonditehase personalidirektor Heinart Puhkim teab veel ühte Eesti tüdrukut, kes õpib sama ala Inglismaal. Igatahes võiks naisi rohkem olla.
Karmid nõuded
Arvata võib, et insener laevasõitu nautida ei suuda, sest liiga põhjalikud teadmised sunnivad sõidu ajalgi analüüsima laeva konstruktsiooni ja töökorda.
«Nii väga sellele siiski ei mõtle, aga mõnikord ikka uudistad ühte-teist,» rääkis Naar. «Ja kui juhtud kuulma pisut kõvemat müra või vibratsiooni, siis hindad, kas see on normaalne või mitte.»
Mõistagi huvitab laevaehitusinseneri ka see, mis teaduses uut on ja milliseid muutusi laevaehituses tehakse. Naari sõnul pööratakse tänapäeva maailmas üha enam tähelepanu turvalisusele.
Samuti esitavad suuri väljakutseid üha karmimaks muutuvad kvaliteedinõuded. «Võib küll ehitada mitusada meetrit pika laeva, aga kuidas tagada, et see ei vibreeriks ega täriseks,» kirjeldasid mehed inseneride ees seisvat tööpõldu. «Laevaehitajad näevad projekteerimisel suurt vaeva vibratsiooni vähendamisega kajutites ja olmeruumides.»
Laevainsenerid
Balti Laevaremonditehas (BLRT) ja TTÜ sõlmisid 2001. aastal koostöölepingu.
Praeguseks on BLRT ja TTÜ andnud viis aastat arengufondi kaudu välja laevaehituse eriala magistriõppe stipendiumi.
TTÜs lõpetati laeva jõuseadmete remondi erialal tudengite koolitus 40 aastat tagasi, sest selle suhteliselt kitsa eriala täiskursuse lõpetajatele oli Eestis raske tööd leida. Veidi kauem kestis laeva jõuseadmete inseneriõpe, kus viimane lõpetaja oli 1975. aastal.
Eestisse hakati üleliidulise suunamisplaani alusel laevaremondi eriala noori spetsialiste suunama teistest liiduvabariikidest, ligikaudu kümmekond inseneri aastas.
Allikas: BLRT