Elukeskkond algab arendaja läbimõeldud kontseptsioonist

Kvaliteetse elukeskkonna kujundamiseks ei tohi ideed jääda vaid paberile, kirjutab Pindi Kinnisvara juhatuse liige Peep Sooman. «Vaid paberile kirjutatud legendid enam ei müü,» on ta veendunud muutustes kinnisvaraturul. Foto: Scanpix/CORBIS

Tänapäevase ja turvalise elukeskkonna planeerimine algab kinnisvaraarendaja tahtest. Terviklik kontseptsioon pole ilus jutt helgest tulevikust, vaid selgelt tajutav tervik.

Esimese sammu elukeskkonna arendamisel teeb kohalik omavalitsus üldplaneeringu kehtestamise kaudu. Kuid kinnisvarabuumi ajal unustas enamik kinnisvaraarendajaid, et tegelikult on keskkonna loomine peamiselt siiski nende endi võimuses.

Igavad betoonkarbid, millesse perekonnad püüdsid meeleheitlikult naabrist moodsamat siselahendust tekitada, ei eristunud tegelikult millegagi. Kontseptsioonilisi terviklahendusi tootsid üksikud missioonitundega arendajad.

Nüüd eralduvad terad sõkaldest – nõrga ideega arendusprojektid kaubaks enam ei lähe. Kontseptsioonilt tugevatele projektidele leitakse ostja aga praegugi.

Karuteene kõigile

Nii mõnigi arendaja eiras suures äritegemise tuhinas isegi kinnisvaraarenduse põhiprintsiipe ning loomulikult on need arendajad nüüdseks oma tegevuse lõpetanud.

Teatavasti määrab kinnisvara väärtuse esimese tegurina asukoht. Muidugi kehtib kuldreegel, et mida lähemal linna südamele, seda kõrgem on kinnisvara väärtus.

Kuid asukoht ei tähenda ainult füüsilist lähedust kesklinnale, vaid lähedust kõigele igapäevaeluks vajalikule. Lisaks ühendusele ühistranspordiga peab kodu lähedal olema lasteaed, kool, kauplus, huviringid, apteek ja muu, mis perekonna elu lihtsustab. See kehtib ka eramute puhul.

Kõlab lausa uskumatuna, et aastatel 2004–2006 ehitati sadu elamispindu paika, kus polnud mitme kilomeetri raadiuses ühtegi ühistranspordipeatust. Veidral kombel suudeti paljud neist pindadest buumiajal ülikallilt maha müüa.

Praeguseks on loogika «igal täiskasvanul on oma auto ning lapsed sõidavad taksoga» puhtrahalistel põhjustel ammu põrmustunud ning toona müümata jäänud varad ligunevad õnnetult vihma käes. Selliste varade ainsaks müügiargumendiks saab olla keskmisest madalam hind.

Eeskujulikud arendajad

Lagedale väljale ehitatud halle kortermaju leidub igas linnaosas ning nendel pole põhjust pikemalt peatuda. Arendajate vaimuvaesus ning kasumimarginaali tagaajamine tegi päeva lõpuks karuteene nii linnapildile kui kinnisvararalli ajal hinnatõusu hirmus kortereid ostnud peredele – lisaks esteetika puudumisele kahaneb üksluiste ning positiivsete eripäradeta elamispindade hind järelturul kiiresti.

Mõnedes arendusprojektides on arendajad lähenenud siiski tulevikku silmas pidades. Ka suurte kasumite aastatel ei pidanud nad paljuks luua korralik, tulevaste elanike huve kaitsev keskkond.

Sellised elamuarendused on Eesti kinnisvaraturul trendiks järgnevatel aastatel, sest eristumine on ja jääb võtmesõnaks.

Kindlasti tasub ära märkida Merko Ehituse viimane kortermaja Räägu tänaval, kus esimest korda Eestis tutvustati laiemale avalikkusele osaliselt päikeseenergial toimivaid küttesüsteeme.

Antud hoone oli niivõrd atraktiivne, et Merko suutis veel tänavu kevadel müüa hoones kortereid konkureerivatest projektidest paarkümmend protsenti kallimalt.

Ilmselgelt on missioonitundega arendaja ka põhjamaade ehitusgigant NCC, kelle hoonekomplekside eripäraks on suletud siseõu.

Rabaküla projektis Mustamäe linnaosas mindi isegi nii kaugele, et laste mänguväljak ehitati parkimistasapinna peale, jäädes sõidukitest igal juhul puutumata.

Kontseptsioonilist sensatsiooni pakkus ka nüüdseks küll tegevuse lõpetanud Q Vara oma Kirsiaia projektiga, kus idee kohaselt kasvavad kõikides aedades lopsakad kirsipuud.

Puud oleks tulnud istutada küll varem, kuid aastate pärast, kui istikutest on saanud elujõus kirsipuud, eristub see elurajoon kindlasti teistest.

Need üksikud eeskujud on järgnevatel aastatel Eesti kinnisvaraarenduse suunanäitajateks.

Vaid paberile kirjutatud legendid hoone ajaloost, omapärast ning ehitusmaterjalide kvaliteedist ei müü. Nagu ei müü ka mõnekümne tuhande kroonise mänguväljaku taustal reklaamitud lastesõbralikkus või võrkaiaga piiratud autoparkla esitlemine turvalise ning privaatsena.

Usaldus ja ainulaadsus

Kriisijärgne kinnisvaraarendus kätkeb endas esimese asjana loomulikult eespool mainitud elementaarset infrastruktuuri. Kas või ühe olulise komponendi puudumine paneb kahtlema arendustegevuse mõttekuses.

Järgmine ning mitte vähem tähtis element on ehituse kvaliteet. Siinkohal ei pea ma silmas materjalivalikut, vaid teostatud tööde kvaliteeti koos usaldusega ehitaja, arendaja ning ehitise enda vastu.

Taas on heaks näiteks NCC, kes esimesena Eestis tõstis enda poolt arendatavate kortermajade ehitusgarantii seadusega nõutud kahelt aastalt vabatahtlikult kolmele aastale. Aina tähtsamaks saab küsimus: milline ehitusfirma maja ehitas?

Kinnisvaraarendaja peab olema senisest uuendusmeelsem. Loomulikult määrab hoone sihtgrupp selle, palju saab arendaja endale uusimate materjalide või tehnoloogiate kasutamist üldse lubada.

Kindlasti pole puhtrahaliselt võimalik paigaldada odavama hinnaklassiga piirkondadesse kulukaid, kuid tulevikus energiasäästlikke küttesüsteeme või kasutada uusimaid tehnoloogiaid konstruktsioonide püstitamisel.

Kui eelnevad põhimõtted on arendusprojektide rajamisel arvesse võetud, võime väga üldistatult öelda, et tegemist võiks olla müüdava kaubaga. Siiski on müügikõlblikkuse ning müügiedu vahel tükk tühja maad.

Kõlab ehk liiga koolitajalikult, kuid igal tulevikus arendataval elukeskkonnal peab olema ka nn x-faktor, mis määrab hoone ja piirkonna eripära. Kindlasti pole selleks vaid arhitektuuriline lahendus või funktsionaalsus hoone kasutamisel.

Eelkõige peaks tegemist olema arhitektide ja turundusinimeste ühise tootega, mille ehitajad ellu äratavad ja arendusprojektist meeskonnana ainulaadse teevad.

Olgu selleks siis varem märgitud päikesepaneelid, kirsilõhn tagahoovis või mõni muu turvalisust, ökoloogilisust, mugavust või silmailu pakkuv kontseptsioon.

Ideed ei tohi jääda vaid paberile, sest tulevased elanikud on teadlikud oma soovidest ning oskavad valida tõsiseltvõetava ning kergekäeliselt loodud keskkonna vahel.