Kofkini väitel pole kapitalistlik ärikultuur veel Eestisse jõudnud

Alexander Kofkin talle kuuluvas Meritoni hotell Tallinnas. Foto: Priit Simson

Alexander Kofkin on rahvusvaheline mees, kel Eesti päritolu, juudi rahvus, Austria kodakondsus, kodu Šveitsis ning ärid ja kinnisvara üle maailma. Ta tõdeb, et Eestis on raske äri edendada.

Kas Eestis on raskem ettevõtlust arendada kui mujal Euroopas?

Öeldakse, et sakslane ajab oma täpsusega juuksekarva lõhki, aga mina lisaksin, et eestlane püüab seda veel neljaks teha. Puudub paindlikkus ja toetus. Tundub, et kapitalistlik kultuur pole siia veel jõudnud ja ühe jalaga ollakse vanas kinni.

Mida tuleks Eestis ette võtta, et majandus august välja aidata?

Siin on väga ilus ja ainulaadne loodus ning kaunis Tallinn. Minu arust teist nii ilusat linna maailmas ei olegi. Selle asemel et hakata laenurahaga mingit uut suurt tööstust arendama, võiks mõelda, kuidas Eestit paremini müüa, et siia rohkem turiste tuleks. Austria ja Šveits elavad põhiliselt turismist. Ega alati pea mäed olema, Eestis on nii palju metsa ja rohelust ning väga ilus talv. Selle paremaks tutvustamiseks tuleks rohkem Euroopa raha kasutada. Aga seda ei suuda ükski firma, seda peab riik tegema.

Teie ärid on pea alati olnud rajatud originaalsetele ideedele. Olite esimene, kes oma pingviini jäätise ja bistroodega Eestisse ning teistesse tollase Nõukogude Liidu riikidesse kapitalismi hõngu tõite. Nüüd tõite siia viinivorstid. Kas mõtlete neid ideid ise välja või on Teil selleks inimesed?

Väga palju ettepanekuid tuleb minu oma firmade töötajailt, kes tunnevad turgu ühes või teises riigis. Oma vanuse tõttu on mul endal suured kogemused, nii et oskan kaaluda, kas asi tasub ennast ära või mitte. Vastutuse pean muidugi ise võtma. On olnud üksikuid juhuseid, kui oleme ka spetsialistide abi kasutanud. Muidu on meil igas valdkonnas endal tugevad spetsialistid olemas.


Olete püsti pannud palju edukaid ärisid. Kas mõni on ka ebaõnnestunud?

Tegijal juhtub mõndagi. Kui edu on rohkem kui ebaedu, siis võid ennast edukaks nimetada. Ma ei tea, kas seda saab ebaeduks nimetada, aga mul oli kunagi üles ehitatud väga suur jäätiseimpeerium Ida-Euroopas. Poliitilise olukorra muutudes langesid mu partnerid kõigis neis riikides ära. Sisse tulid uued suured lääne firmad oma kaubaga ja nendega polnud võimalik konkureerida. Olime lühikese ajaga palju raha teeninud ja kuna korjasime õigel ajal oma asjad kokku, siis suuri kaotusi ei kandnud.

Mis sai edasi? Ega te vist kauaks haavu lakkuma ei jäänud?

Otsustasime minna hotelli­ärisse ja hakata tegelema kinnisvaraga, sest tunnetasime, et selleks on saabunud õige aeg. Olime piisavalt paindlikud ja meil oli hea nimi, mistõttu raha saamisega probleemi polnud. Hispaanias Marbellas kerkis terve linnaosa, mille jõudsin maha müüa täpselt tipus. Sinna jäid veel mõned maatükid paremaid aegu ootama. Eestis oleme lõpuni arendanud kõik kinnisvaraprojektid.

Veel selle aasta detsembris on Pikal ja Laial tänaval mitme söögikoha, hotelli, delikatessipoe ja Meritoni esinduse avamine. Kokku anname Eestis tööd 500–600 inimesele, välismaal on meil 300–400 töötajat.

Mis sunnib teid kogu aeg uutesse ettevõtmistesse sukelduma?

Vaadake, mõnele inimesele meeldib olla ajakirjanik, aga mulle meeldib olla ärimees. Ärisid ei ole suuri ega väikesi, on vaid huvitavad ja vähem huvitavad. Viini vorstid, mis Eestisse tõime, on siin täiesti uus asi, kuid Austrias nii populaarsed, et seal ei pea ka ooperisse teel olevad smokingis härrad ja õhtukleitides daamid paljuks ennast nendega kostitada.

Vorste siia tuues ei osanud me aga aimata, et sellistele takistustele põrkame. Kaeve- ja ehituslubadele oli vaja kokku 12 ametkonna kooskõlastust, siis tuli aga veel keeleinspektsioon. Sõnaga «originaal» tahtsime anda märku välismaalastele, kellele «ehtne» ei ütle midagi. Eks me peame nüüd tegema uue investeeringu ja sildid ära vahetama.

Kas olete mõelnud ka sellele, kes Teie ettevõtmised kord üle võtab? On pärijad olemas.

Ikka. Minu firmades töötab praegugi kuus inimest perekonnast. Mul endal küll lapsi pole, kuid olen panustanud oma õe lastesse ja lastelastesse.

Teid on korduvalt tituleeritud Keskerakonna peasponsoriks. Teie hotellis korraldatakse selle erakonna valimispidusid ja seinal ilutseb Edgar Savisaare pilt. Kuidas saate väita, et neil asjadel teiega seost ei ole?

Ma ei ole andnud ühelegi erakonnale isegi mitte sadat krooni. Olen otsustanud, et kui mõni väljaanne veel mind Keskerakonna sponsoriks nimetab, annan asja kohtusse. Valimispidude eest makstakse. Kas arvate, et minu firma inimesed töötavad kõik Keskerakonna heaks? Kindlasti on nende hulgas mõni reformikate või IRLi toetaja, kes seda enda teada ei jätaks. Mis Savisaaresse puutub, siis oleme tõesti väga head sõbrad. Aga minu äridele on see sõprus pigem kahju toonud.

Hotelli avanud linnapea portree seinale riputamine on paljudes riikides hea tava. See on kohutav, kui palju on meedia selliste avaldustega mulle kahju teinud. Pärast vorstikioskite avamist teatasid inimesed, et nad ei lähe sinna, kuna Savisaar avas ja Kofkin on tema kõige suurem sponsor ja sellega nad toetaksid Keskerakonda. Arvan, et sellega langes meil umbes pool klientuurist ära.

Teate, ma ei ole nii rumal, et annaksin raha ühele Eesti erakonnale, sest nii keeraksin teised enda vastu, aga ma tahan siin ka edaspidi äri ajada. Muide, Reformierakonna juht Andrus Ansip on minu juures töötanud. Muuseas, kutsun olulisi inimesi oma üritustele ka seepärast, et siis on ajakirjandus kohal ja saan tasuta reklaami.