Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
:format(webp)/nginx/o/2020/07/21/13224785t1hbf2f.jpg)
/nginx/o/2013/09/06/2313951t1heb26.jpg)
Sõites taas otimaale, sedapuhku Põhja-otimaal asuvasse Taini linna ja seal asuvasse kuulsasse Glenmorangie viskivabrikusse, käisin mõttes läbi selle, mida ma teadsin selle maa, tema ajaloo ja nende inimeste kohta, kes seal kunagi elasid, selle, mida ma teadsin Taini linnast ja ka Glenmorangie viskist.
Nagu mul kombeks on, üritan ma reisi sihtpunkti kohta võimalikult palju enne teada saada, kohapeal enamasti ju aega vähe ja seega kasulik suuta kiiresti valikuid teha.
Mõjukad piktid
Põhja-otimaa põliselanikud, enne Iirimaalt saabunud skotte olid piktid, kes elasid seal varakeskajal.
Neljandal sajandil olid piktid Põhja-otimaal mõjukaimad hõimud ja nende maale roomlased päriselt ei jõudnudki. Kümnendal sajandil sai piktide maa Alba kuningriigi osaks ja piktid sulandusid keldi taustaga skottide (otlaste) hulka.
Piktide kohta eriti palju teada ei ole, ka nende kujunemise ajalugu on suuresti ebaselge. On arvatud, et nende algkodu oli Vahemere ääres või Loire'i oru piirkonnas.
On aga arvatud ka, et tegu oli indoeurooplaste eelsete ibeeria päritolu põlisasukatega, kes elasid otimaal vähemalt 7.-8. aastatuhandest eKr.
Kõige intrigeerivam oli mulle aga see, mida kuulsin 1990ndatel aastatel Tallinnas elanud Robbie the Pictilt, kes suhtles palju Tallinna muusikute ja intellektuaalidega, mängis pilli ja laulis Eeslitallis ning kes muu hulgas väitis, et piktidel ja eestlastel on keelesugulus.
Viimast, et piktid on viimane jälg enne indoeurooplaste sissetungi Põhja-Euraasiat asustanud tundmatu algupäraga rahvast, kelle keelest on ka eesti keeles säilinud teatud substraat, on oletanud ka Jaan Kaplinski.
Pikti keel on välja surnud, on säilinud vaid mõned koha- ja isikunimed vanadel mälestusmärkidel ja kroonikates.
Säilinud on mitmed keeruliste ornamentidega, sümbolite ja joonistega piktide kivid, jäljed kunagisest kuulsusrikkast ajaloost.
Nimetus piktid tuleneb ladina keelest ja viitab piktide kaunistatud ja värvitud (tihti siniseks) nahale, mis pidi lahingus roomlasi hirmutama.
Glenmorangie Single Highland Malt viski, mida juba paar sajandit valmistavad 16 meest (nii on ka pudelisiltidel kirjas) väikeses, kuid rikka kuningliku ajalooga Taini linnakeses, kuulub minu ja mitmete mu heade sõprade lemmikviskide hulka.
Glenmorangie viski on tuntud oma suurepärase aroomibuketi poolest (juba aastaid tagasi eristas kuulus Pariisi parfüümidevalmistaja Christian St Roche selles viskis 26 erinevat lűhna), samas iseloomustab seda ka eriline delikaatsus ja kergus.
Paljude otlaste jaoks on see juba aastaid lemmikviski. Võimas ja paljutõotav taust! Seega vaadata, uurida ja nautida oi kui palju!
Kohapeal oli suurim üllatus kindlasti see, et Glenmorangie ühelinnaseviskide uue sarja kujundamisel on tekitatud kena seos selle mägise kandi ajalooga.
Nimelt asus üks kuulsamaid piktide kivisid Glenmorangie viskimõisa lähedal.
Praeguseks on kaheksandast sajandist pärit originaal viidud otimaa muuseumisse, kohapeal on kunstnik Barry Grove püstitanud koopia.
Asub see paari kilomeetri kaugusel Taini linnast ja ka Glenmorangie viskivabrikust.
Sellel kivil olevatest ornamentidest ja joonistest on viskimeistrid võtnud ühe - The Signeti -, mis kujutab kaleidoskoobis nähtavat pilti.
Et Glenmorangie viskimeistrid peavad oma viski kvaliteetsuse ja erilisuse kõrval iseloomulikuks ka selle kaleidoskoopsust (kaleidoskoobi leiutas muide ka otlane sir David Brewster 1817. aastal), siis on sellise embleemi kasutamine igati sümboolne ja uhke.
Tarlogie allikad
Mis teeb siis Glenmorangie viski niivűrd huvitavaks ja ainulaadseks? Üks põhjus on kindlasti viski valmistamiseks kasutatav punasest kiltkivist, liivakivist ja graniidist läbi voolav Tarlogie allikate pisut kare mineraalaineterikas vesi.
Oma osa mngivad kindlasti ka kõrgeimad otimaal kasutusel olevad pikkade kaeltega vasest destilleerimisnűud, eelkõige aga vaatide valik.
Glenmorangie viskivabrik oli üks esimesi, kus hakati eriti hoolikalt valima ja katsetama puiduga. Firmal on oma tammemets Ameerikas Missouri Ozarki mägedes.
Varjus kasvanud puudest tehtud vaadilaudu kuivatatakse kaks aastat űhu kes.
Edasi hoitakse neis burboonviskit, ning alles seejrel on vaadid valmis «õilsa» Glenmorangie tarvis.
errivaatide kasutamisest hoidutakse kogu küpsemise vltel, selle asemel on leiutatud protseduur, mida kutsutakse erriviimistluseks - alles viimasteks küpsemisaastateks valatakse viski kas erri-, portveini-, madeira- vűi sauternevaati.
2007. aastal tuli tehas välja oma uute suurepäraste markidega Glenmorangie Single Highland Malt - juba tuntud lipulaev kümneaastane Original uues kuues ning uued Lasanta, Quinta Ruban, NectarD'Or, 18-aastane ja 25-aastane viski.
Kõigi nende valmistamisel on kombineeritud erinevates vaatides küpsemisi. Lõhnade- ja maitsetebuketid on neil aga tõepoolest kaleidoskoopilised.
Glenmorangie tõestas järjekordselt, et on tűeliselt kuninglik jook - kompleksne, mitmekihiline, tunda on metsasust, sűstraid, mett, tubakat, nahka, okolaadi, ploome.
Vaatamata kangusele - 46 kraadi -, ei soovitaks seda siiski lahjendada, viski on niigi siidiselt pehme ja värskendav.
Kõike seda on võimalik näha ja maitsta ka Glenmorangie viskivabriku külastamiskeskuses ja viskimõisas Taini linna lähedal, kuulda saab seal ka oti torupillimängu, tantsida oti tantsu ning süüa lambamaost ja rupskitest küllaltki pika ja keeruka protseduuriga valmistatud oti kulinaarset hõrgutist - haggist.
Viimase kõrvale ja järele sobib suurepäraselt kohalik märjuke - Glenmorangie Slainte!