Juht ametist prii... Mis saab edasi?

Toomas Vara Foto: Pm

Raske ja kriitiline aeg ei harvenda üksnes töötajate ridu, vaid võtab matti ka juhtide seast.

Näis nüüd, kuidas nad keerulisest olukorrast välja ujuvad.

Hingetõmbeaeg trumpab üle tööhimu

Urve Palo (37)

2007–2009 rahvastikuminister
1999–2007 Saint-Gobain Ehitustooted Eesti AS-i juhataja

Kevadel, olles kaotanud rahvastikuministri koha, tahtis Urve Palo oma pere maalapil kõigepealt herned mulda panna, siis lugeda läbi paar raamatut ning alles sügisest hakata mõtlema sellele, mis edasi saab.

Nüüd on oktoobri lõpp juba ligi ja Palo räägib tuttavatele, et tegelikult ei taha ta sugugi tööle minna. Nende pilgust on Palo välja lugenud: «Räägi-räägi, eks sa lohutad ennast.» Nad ei usu, et Palo, kes juhtis enne ministriks saamist üle seitsme aasta suurt ehitustoodete firmat, meeleldi kodus istuks. (Asjatamist Viimsis seoses kohalike valimistega ei pidanud ju keegi teab mis tööks.) Ju siis ikka pakkumisi pole.

On küll. Vaevalt oli valitsustöö otsa saanud, kui teda kutsuti nii organisatsioone ellu kutsuma kui ka loomingulistesse ametitesse. Kuhu täpsemalt, selle kohta kostab Palo vaid niipalju: «Üks pakkumine oli televisioonist. See eeldanuks igapäevast ekraanil olekut. Otsustasin sellest loobuda.» Ta ei taha enda sõnul olla nagu hunt Kriimsilm, kellel on üheksa ametit. Meeskonna juhtimine on see, mis teda üle kõige innustaks.

Aga innustust, et taas täie pühendumisega töösse sukelduda – või «et hakkaks uuesti kiiresti jooksma», nagu ta ütleb –, pole nelja kuuga kummatigi tekkinud. Kui elus aeg kord maha võtta, siis pigem pikemalt, nagu Indrek Neivelt pärast taandumist Hansapanga juhi kohalt, mitte lühikeseks ajaks, leiab Palo. Seetõttu ei ole ta uurinud töökuulutusi ega käinud end ise kusagile pakkumas. «Koduperenaiseks ma end siiski ei pea,» lisab Palo. Tema päevi täidavad kohtumised, nii poliitikaga seotud kui ka töised.

«Öelda, et ma ei taha pakkumistest kuulda ega soovi tööle minna, on vale,» lausub Palo. «Aga ei saa öelda, et tahaksin iga hinna eest minna. Ma ju tean, et kui midagi ette võtan, siis ei oska seda teha rahulikult, vaid panen täiega. Siis ei tea ette, kunas puhkus jälle tuleb. Praegu on aeg minu enda jaoks.» 

Nüüd, sügisel, pärast kohalike omavalitsuste valimisi, plaanib Palo tööpakkumisi tõsisemalt vaagida. Sest: «Olen harjunud olema iseseisev naine ja tahan olla ka edaspidi.»

Nii loodabki ta, et tegutsemisvajadus saab lõpuks võitu soovist hinge tagasi tõmmata.

Suur pinge sunnib mujale vaatama

Valdo Randpere (51)

1998–2009 IBM Eesti OÜ juht
1989–1998 Nordic Data Distributioni (Rootsi) tegevjuht

Üksteist aastat jooksis Valdo Randpere isegi suvepuhkuse aegu pidevalt kontori vahet, katsus mitu korda päevas e-kirju lugeda ja hoidis telefoni alalõpmata käepärast. Tänavu mais teatas ta kolleegidele, et nüüd aitab – ta läheb ära.

Jaanipäeva aegu läkski. Ilma et tal olnuks selget ettekujutust, mis edasi saab, peale selle et proovida end poliitikas. Randpere teadis kindlalt vaid ühte: läheb suvel kaatriga merele.

Läkski. Sõitis Läänemerel ühtekokku sada tundi, käis ära Helsingis ja Stockholmis, Ruhnust ja Dirhamist rääkimata.

Ometi, hoolimata merel veedetud suvest, pole Randpere juhina unustatud. Ta on saanud pakkumisi, temaga on peetud jutuajamisi – tulgu firmat juhtima! Aga valdkonnad, kuhu tööle on kutsutud, pole tundunud kuigi paeluvad. «Tahetakse, et teeksin seda, mida ma ei taha teha,» tunnistab mees.

«Mina tahan jällegi teha seda, mida nemad ei taha.»

Seega, uus juhikoht peaks olema atraktiivne, tiivustav. Üksteist pingelist aastat IBM Eesti eesotsas viisid viimaks olukorrani, kus Randpere tundis, et ei lähe hommikuti enam tööle, silmad säramas. Tema lahkumisotsust kiirendas muutus IBMis endas: Eesti üksus viidi Põhjamaade alt üle Ida-Euroopa kasvavate turgude organisatsiooni.

See ei olnud muutus, mis Randperele meeldinuks. Tema pea kohale kerkisid uued juhid, kelle suhtes oli tal raske tunda respekti, sest noil puudus arusaam Eestis valitsevast olukorrast.

Nõnda on Randpere rabanud viimased kuud poliitikarindel. Ent ta ei välista, et võib millalgi taas ärisse naasta. «Võiksin oskuste poolest olla täitsa kõva müügimees,» väidab ta. «Olen seda elus teinud.»

Aga Randpere annab endale aru, et sõbrad-tuttavad võtaks ta kavatsusi hakata müügimeheks pealesunnitud käiguna – ju siis paremat pakkumist pole. «Kui oled juht olnud, siis eeldatakse, et tahadki olla ainult juht,» tõdeb ta.

Nii see siiski pole. Randperelt on küsitud, kas ta oleks valmis koolitusi korraldama. Miks mitte, on ta vastanud.

Head pakkumised tõrjuvad kõheduse

Kati Kusmin (41)

2006–2009 Kalev Chocolate Factory juhatuse esimees, enne seda müügidirektor
2001–2004 Tallinna kaubamaja direktor

Kui Kati Kusmin leppis Kalevi suuromaniku Oliver Kruudaga suvel kokku, et lahkub ettevõtte juhi kohalt – sest keerulistel aegadel peavad omanikud juhtimisele lähemal viibima ja ise riskantseid otsuseid langetama –, küsis tema kolmandas klassis õppiv poeg, mida ema edasi kavatseb teha. Ja esitas siis oma ettepaneku: «Sa võid administraatoriks või ettekandjaks minna.»

Kusmin ei salga, et esimestel päevadel töötu juhina tundis ta kõhedust: äkki ei tulegi uusi huvitavaid pakkumisi. Naisena, kes on juhtinud kolm aastat Tallinna kaubamaja ja töötanud üheksa aastat juhtivatel kohtadel Reval Hotelsi grupis, teab ta suurepäraselt, kuidas ettevõtted kitsastel aegadel arendustegevusse ei panusta.

Aga just arendustöö on see, mis Kusminit tiivustab. Kaubamaja juhina jäi tema valitsusaega laienemine Viru keskusse, millega kaasnes müügipinna laienemine poole võrra. Ka hotelliäris tegutses ta pikka aega arendusjuhina. Ja Kalevisse kandideeris viis aastat tagasi äriprotsesside arendusjuhiks, ehkki Kruuda otsustas temast teha müügidirektori. Stabiilsus, vähemasti tööasjades, pole see, mida Kusmin otsiks.

Samas pole tippjuhi ametist ilmajäämine Kusminile sugugi uus kogemus. Kaheksa aastat tagasi vahetusid Reval Hotelsi omanikud ja uued pealikud tõmbasid investeeringud koomale. Tagajärg: Kusminile polnud enam tööd anda.

«Karm tunne,» meenutab ta.

Aga juba järgmisel tööpäeval helistas talle Toomas Tamsar ja kutsus tööle kaubamajja.

Nüüdseks on Kusmin poolteist kuud kodus veetnud. Mitte et ta uusi pakkumisi poleks saanud. On küll, ja liigagi palju. Pigem on küsimus selles, mida võtta ja mida jätta.

Kusmini kogemused pärinevad suurtest börsiettevõtetest, kus on tulnud juhtida valdavalt inimesi. Seetõttu ei kujuta ta end ette väikeste ettevõtete juhina, kus inimeste asemel tuleb rohkem juhtida protsesse. Otsus edasise suhtes on tal kavas langetada nii, et jaanuarist võiks end kusagil uuesti rakkesse seada. Seni kuulub suurem jagu ajast pojale.

Uus töö peab sütitama

Toomas Vara (42)

2001–2009 TV3 tegevjuht, enne seda müügidirektor
1998 Viru Ranna turundusjuht

Kui palju Toomas Vara TV 3 eesotsas ka ei pingutanud, avastas ta end aja kulgedes üha sagedamini mõtlemast, kas ta on ikka päris õige koha peal. Kanal 2 oli osutunud sitkeks konkurendiks, kes igasugu Võsa Petside toel oma reitinguid kasvatas. Sedasi, ilma oma kanali Võsa Petsita, polnud Varal pääsu kahtluste eest, et äkki ta ei suuda kaugete ja kõrgete ülemuste kõiki soove täita.

Äkki ei olegi kommertskanali tegemine tema töö, küsis Vara endalt. Selle aasta kevade hakul vastas ta peas kummitanud küsimusele: jah, ega vist ole küll. Ja pani TV 3 juhi ameti maha. Ilma uksi paugutamata ja skandaalita.

Aga piisas vaid üks uks enda järel sulgeda, kui peagi hakkasid avanema mitmed uued. Igasugused mehed tegid kõiksugu valdkondadest talle pakkumisi, kuid nende seas polnud ühtki sellist, mis oleks Vara sütitanud. Enamik neist otsis ettevõttesse kurja juhti, kes saneeriks ja koondaks ja lööks masu ajal korra majja.

Ent see polnud töö, mida Vara hing ihaldanuks. Elu oli talle juba niigi küllalt närvesöövaid väljakutseid esitanud. Eelmise kümnendi lõpul jõudis ta olla kolm kuud turundusjuhiks kalatöötlusettevõttes Viru Rand, enne kui Vene kriis selle pankrotti viis.

Varem oli olnud aasta Kalevi kommivabriku palgal Leedus, kus pidi enda sõnul hea seisma peamiselt selle eest, et seal liiga palju ei varastataks. Pärast TV 3 müügidirektoriks saamist tuli mehel pool aastat pidada ka Leedu TV 3 müügijuhi ametit.

Nii pole ime, et pärast kurnavaid ja närvilisi aastaid otsustas Vara valida rahulikuma elu, kus ei pea 12 tundi päevas tööd rabama.

Nõnda valiski Vara suvel Eesti Ringhäälingute Liidu tegevjuhi töö. Palk on küll väike, möönab ta (selle suuruse jätab enda teada), kuid amet konti ei murra ja annab võimaluse toimetada edasi valdkonnas, mida ta TV 3s kümne aasta jooksul põhjalikult tundma õppis. Nüüd, nagu Vara ütleb, on ta väike mutrike ühiskonnas.

Ent see ei tähenda, nagu poleks tal suuremaid soove ja unistusi. On küll. «Millega end pikemalt seoks, selle peab ära tundma,» selgitab ta. «Lihtsalt raha pärast ei lähe ma enam ühtki asja tegema.» Näiteks jalgpalli kommenteerimine TV 6s koos Kalev Kruusiga on üks selliseid asju, mida Vara teeb puhtalt entusiasmist, huvi pärast.

Ta ei muretse, kui sütitavat pakkumist veel niipea ei tule. Lõppeks võib uue põneva ameti ühel ilusal päeval ka ise leida. Nagu ta leidis TV 3 müügidirektori ameti – lehes väljakuulutatud konkursi kaudu.

Sobiv aeg mõtete teostamiseks

Personaliotsingufirma Fontes ja konverentsifirma Pärnu Konve-rentsid üks looja Tõnis Arro, kes on juba kaks kümnendit tegelnud juhtide koolituse ja nõustamisega, ei usu, et parajasti tööta juhid kuigi kauaks käed rüpes istuma jäävad.

Kui suur lootus on parajasti vabadel juhtidel praegu juhitööd leida?

Loomulikult on töötuid juhte praegu rohkem ringi vaatamas kui kunagi varem. Aga juhi puhul on see küsimus, kuidas määratleda, et ta on töötu. Enamasti on igal juhil kaks-kolm mõtet, mida võiks teha, kui ta ei töötaks parajasti sel kohal, kus ta töötab. Selles mõttes on väga raske öelda, et kui inimene oli enne palgatööl ja praegu on iseseisev ettevõtja, kas ta on siis töötu juht – on ja ei ole ka.

Kas juhtidele pakutavad palgad on masu ajal vähenenud?

Arvan, et on küll: vähenenud on nii see, mida neile pakutakse, kui see, millega nad nõustuvad, kuid mitte drastiliselt.

Aga kui inimene sai eile 100 000 krooni ja täna nõustub töötama 70 000 eest, siis see ei tähenda veel, et üldine palgatase oleks väga muutunud.

Kui tippjuht sobivat tööd ei leia, siis mis ta tavaliselt ette võtab?

Igal tippjuhil on tulnud pähe mitu äriideed, aga niikaua kui ta on kõrgesti makstud töötaja, ei ole tal esiteks aega ja teiseks vajadust isiklikku ettevõtlust alustada. Aga praegu on see paljudele alternatiiv. Neil on mitu mõtet, mida teha, ja mõne teevad nad ka teoks. Kokkuvõttes on see positiivne areng. Sellest võiks Eesti majandusele tulla uus väike tõusutõuge.

Mis määral teeb varasem juhikogemus uue töökoha leidmise raskemaks, sest ilmselt ei söandata eksjuhile midagi muud peale juhiameti pakkudagi?

Kindlasti toimib see mõlemat pidi: neil, kes on olnud väga suure vastutusega ametikohal, on võib-olla tõrge midagi lihtsat otsida, ja kui ta ka otsib, siis on tööandjal tunne, et ta ei taha võtta ülekvalifitseeritud inimest.

Kui tippjuhtide varumeeste pingile liialt kauaks istuma jääda, siis kuidas mõjub see kokkuvõttes juhi väärtusele?

Ei usu, et keegi, kes pole rumala juhuse tõttu tippjuhiks saanud, jääks liiga kauaks niisama istuma. Kes juhina karjääri on teinud, on enamasti tegusad ja aktiivsed inimesed. Küll nad midagi enda jaoks välja mõtlevad. Kui ei tulda tööd pakkuma, siis teevad ise midagi.

Kui palju on viimasel ajal suurenenud osavõtt avalikest konkurssidest?

Kui varem valitses arusaam, et avatud konkurssi ei ole mõtet välja kuulutada, sest nagunii kedagi ei tule, siis nüüd on pigem see probleem, et konkursile tuleb liiga palju inimesi. Kujutage ette, kui on 200 kandidaati, siis juba nende avalduste mõttega läbilugemiseks kulub päev. Rääkimata sellest, et aru saada, keda tasub intervjuule kutsuda.

Kui arvestatav lootus on Eesti juhtidel välismaale tööle pääseda?

Ma ei ütleks, et väga suur. Välismaale pääsevad pigem üksikud erandid. Kujutage ette, et kui meil on Eestis konkurss ja meil on kümme head kandidaati Eestist ja üks päris hea kandidaat Lätist – me võtame ikka Eesti inimese. Kui konkurss on Soomes või Rootsis või Inglismaal, siis seal on sama lugu.